tänane vabaduse laul

haridus

meie haridussüsteemi aluseks on siiani kloostrikool. kus õpilane alam ja õpetaja ülem. vahe on ainult selles, et kloostrikoolid olid väiksemad, kui meie hariduskombinaadid. hariduskombinaadid, mis toodavad keskpärasust. meie koolid on enamjaolt vabaduse ja loovuse surm. õpime jäljendama, aga mitte looma. neid, kes nendele ahelatele vastu hakkavad nimetatakse hüperaktiivseteks, raskesti kasvatatavateks, probleemseteks,  pättideks jne. lapsi peetakse lollideks, keda siis on vaja vormima hakata.  kas nii me kasvatame vaba hingega kodanikke, kes mõtlevad oma peaga ning on loomingulised, tööl, kodus ja puhkehetkel. ise omandasin hariduse tallinna nõuka aegses kombinaatkoolis. algkool oli tore, olime siis lapsed ja mängulised, aga juba siis ilmnesid minu juures märgid vastumeelsusest õppida asju mis mind sugugi ei huvita. põhikool oli “pime keskaeg” nüri õppimine ja pidev enesekehtestamise vajadus karjas, tihti ka rusikate abil. mingi aeg ma lihtsalt väsisin sellest kehtestamisest ja loobusin. keskkool oli lahe, see sattus eesti vabanemise ajale ja siis kõik muutus, isegi õpetajate silmis oli revolutsiooniline säde ja hinges vabadus ning see kandus üle ka tundidesse. oli mõnus sundimatuse ja vabaduse püüdluste aeg. peale esimesi nädalaid TTÜ sain aru, et olen valinud endale täiesti vale eriala, arvasin vist, et ehitusinsener saab igal ajal tööd ja leiba. peale paari kuud tõmbasin sealt udu. kaheksa aastat hiljem astusin avatud ülikooli, seal oli hakesuguseid õppejõude, neid kes võtsid meid täiskasvanuid kui võrdseid ja ärgitasid oma peaga mõtlema ja oli neid kes pidasid kuivi loenguid ja küsimusi pidasid segavateks. seltskond oli lõbus, hinded mind ei kottinud. hakates kirjutama lõputööd sain aru, et see ebahuvitav pingutus ei ole vaeva väärt ja päris kerge südamega loobusin diplomist ja jõudsin järeldusele, et ega hinded ja kraadid haridust ei anna, annavad ikka teadmised ja oskus neid rakendada. vot see oli vabastav äratundmine. siis saabus ka selgus minu vastumeelsusele õppimisele, mida olin tundnud põhikoolis, ma ei taha teha asju mis mind ei huvita, need nõuavad minult pingutust. nagu ütleb homer simpson: kui asi vajab vaeva, siis ei ole ta seda vaeva väärt.

linux

vabadus hakkab pisiasjadest. me oleme ennast elu jooksul mässinud igasugu piirangutesse. üks neist on tarkvara. windows ja mac piiravad meid igal sammul, iga detail on kaetud patentide ja lepingutega. mac-i puhul maksab iga muutus lisaraha, vähemalt on ta töökindel ja paljude võimalustega. windows aga on keskpärane ning uueneb it maailma kohta väga aeglaselt. heaks alternatiiviks on linux, programm mis valmib peamiselt vabatahtliku töö tulemusena. arendajad on võrguna üle maa. tänaseks on saavutatud stabiilsus ja kasutajasõbralikus, oma võimaluste poolest on linux parim. kõik on tasuta ja puuduvad ahistavad lepingud ja litsensid. ise kasutan ubuntu linuxit, olen sellega väga rahul. küsimustele leiab kiire vastuse linuxi kogukonnast. tõeline anarhisti unistuste programm.

anarhism, riik ja vabadus

anarhismi seostatakse ikka vägivalla ja kaosega. see on vastaste poolt edukalt külge poogitud imago, millele on kaasa aidanud  anarhistid ka ise. tegelikult on anarhismi põhiideeks siiski vabadus, vabadus teha koostööd, vabatahtlikus, ühiskonna normidest loobumine ja ühiskonna eneseregulatsioon. ega riik pole isenesest midagi halba, halb võib olla riigi üles ehitus, liigne bürokraatia ja üle reguleeritus ning ülalt alla asjade peale surumine. riik, mis on kui inimeste omavaheline kokkulepe on elujõuline ja toimiv. tugev on see rahvas ja riik, kes on nõus oma vabadust vabatahtlikult kaitsma. vabaduse kaitse ei tähenda ainult seda, et kui jamaks läheb küll ma siis võitlema lähen, see tähendab pidevat valmisolekut oma vabaduse kaitseks ning pidevat ettevalmistust. kahjuks ei saa eesti vabariik hakkama ilma sundajateenistuseta, vabatahtlikke, kes ennast vabaduse kaitseks treenivad on käputäis. kas see on ühe Vaba rahva tunnus ? meil on kaitseliidu näol olemas organisatsioon, kus saab seda vabaduse tahet realiseerida.

raha ja vabadus

öeldakse raha teeb vabaks, või et kui ma teenin palju pappi siis olen vaba. kui istud papihunniku otsas, on vabadus suurem, ei pea tööd rügama, vaid võid pühenduda oma lemmik tegevustele. aga ku sul on suur palk, aga pead seda iga päev palehigis teenima, siis pole see mingi vabadus. esiteks oled oma töö ori, et säilitada oma elustandardit pead kümne küünega oma tööst kinni hoidma ja ei saa seda suvalisel hetkel persse saata, kuna laenud ja liisinguid vajavad maksmist.

rõngu rahva vabadus

rõngus toimub igal teisipäeva hommikult turg, kus müüakse talutoitu. talus tapetud loomade liha ja talupiima. ei mingeid euronõudeid, aga kaup on aus ja värske ning pole anonüümne. kõik teavad kelle kasvatatud toit on ja kui mingi jama siis saab kasvataja poole pöörduda. mingi kuradi töll kaebas anonüümselt turu peale. aga rõngu inimeste vastupanu ametnike arutule agarusele ja nõmedatele seadustele jätkub. lääne euroopas vaatavad ametnikud kõigepealt oma kodukoha vajadusi ja siis euroseadusi, aga meil vastupidi. vastupanu ametnikele ja bürokraatiale on tänuväärt tegevus. rõngu ärge andke alla ! selliseid kohalikke turge on rohkem vaja ! pilt on maalehest.

vabaduse laul