haridus

meie haridussüsteemi aluseks on siiani kloostrikool. kus õpilane alam ja õpetaja ülem. vahe on ainult selles, et kloostrikoolid olid väiksemad, kui meie hariduskombinaadid. hariduskombinaadid, mis toodavad keskpärasust. meie koolid on enamjaolt vabaduse ja loovuse surm. õpime jäljendama, aga mitte looma. neid, kes nendele ahelatele vastu hakkavad nimetatakse hüperaktiivseteks, raskesti kasvatatavateks, probleemseteks,  pättideks jne. lapsi peetakse lollideks, keda siis on vaja vormima hakata.  kas nii me kasvatame vaba hingega kodanikke, kes mõtlevad oma peaga ning on loomingulised, tööl, kodus ja puhkehetkel. ise omandasin hariduse tallinna nõuka aegses kombinaatkoolis. algkool oli tore, olime siis lapsed ja mängulised, aga juba siis ilmnesid minu juures märgid vastumeelsusest õppida asju mis mind sugugi ei huvita. põhikool oli “pime keskaeg” nüri õppimine ja pidev enesekehtestamise vajadus karjas, tihti ka rusikate abil. mingi aeg ma lihtsalt väsisin sellest kehtestamisest ja loobusin. keskkool oli lahe, see sattus eesti vabanemise ajale ja siis kõik muutus, isegi õpetajate silmis oli revolutsiooniline säde ja hinges vabadus ning see kandus üle ka tundidesse. oli mõnus sundimatuse ja vabaduse püüdluste aeg. peale esimesi nädalaid TTÜ sain aru, et olen valinud endale täiesti vale eriala, arvasin vist, et ehitusinsener saab igal ajal tööd ja leiba. peale paari kuud tõmbasin sealt udu. kaheksa aastat hiljem astusin avatud ülikooli, seal oli hakesuguseid õppejõude, neid kes võtsid meid täiskasvanuid kui võrdseid ja ärgitasid oma peaga mõtlema ja oli neid kes pidasid kuivi loenguid ja küsimusi pidasid segavateks. seltskond oli lõbus, hinded mind ei kottinud. hakates kirjutama lõputööd sain aru, et see ebahuvitav pingutus ei ole vaeva väärt ja päris kerge südamega loobusin diplomist ja jõudsin järeldusele, et ega hinded ja kraadid haridust ei anna, annavad ikka teadmised ja oskus neid rakendada. vot see oli vabastav äratundmine. siis saabus ka selgus minu vastumeelsusele õppimisele, mida olin tundnud põhikoolis, ma ei taha teha asju mis mind ei huvita, need nõuavad minult pingutust. nagu ütleb homer simpson: kui asi vajab vaeva, siis ei ole ta seda vaeva väärt.