kui kaks inimest alustavad koosolemist, kujutatakse ette tekkivat enesele õigus teise üle. otsustada mis teine tohib ja ei tohi, kellega võib läbikäia, keda külla kutsuda. huvitav kust selline asi tuleb ? olen ka ise seda kogenud, olnud nii määraja, kui ka määratava olukorras. igaljuhul nüüd püüan seda vätida. minu arust on kahe inimese suhe ikkagi vabade inimeste vabatahtlik liit, kus kõik piirid ja asjad kokku lepitakse. iseenesest mõistetavusi, dogmasi jne tuleb eirata, nii ei teki ka arusaamatusi ja “petmisi”. kuidas üldse saab kedagi petta, kui pole midagi kokkulepitud ? juba varased anarhistid pidasid abielu eraomanduse kõige hullemaks vormiks ja minu arvates on see nii tänase päevani. sama skeem toimib ka vabaabielu puhul, kuigi sõna vaba peaks tähendama hoopis midagi muud. kui vabaabielu puhul antakse teineteisele veel teatud vabadusi, siis abielludes tõmmatakse need veel koomale. räägitakse, et abieluinimene ei tohi vaadata teisi vastassoost inimesi, peab olema see, või teine jne. ei pea midagi, see on dogma, kõik on omavahelite kokkulepete küsimus. aga eks selline omandi värk antakse meile juba emapiimaga sisse, on juurdunud kultuuri ja arusaamadesse on dogma. vabaduse ja pingevaba oleku nimel tuleks need ahelad purustda ja dogmad endast välja juurida. meil ei ole mingisuguseid õigusi teise elusolendi suhtes. teise inimese omamine ongi eraomanduse kõige hullem vorm.
Petmisega on ju väga lihtne – kui kepid teist ja seda ausalt tunnistad, ei ole petmine, aga kui seda varjad, on petmine. Elementaarne, Watson.
Abielu võib võtta ka kui kahe inimese lubaduste kinnitamist ühiskonna ees, kui need x inimest tahavad teatud juhul ühe ühikuna tegutseda (perekonnana)
Kuni võimalik on lahutus ehk siis sellest lepingust loobumine, seni kõik ongi hästi.
Ma olen nõus sellega, et abielu ei anna õigust teist inimest omada ja kahjuks väga paljud usud kirjutavad tõesti ette moraalireegleid, mida võib ja mida ei või…
Minu enda jaoks on abielu/kooselu ka usaldus, aga sellest ma kirjutasin kunagi siin.
Ja praeguses ühiskonnas – kui ütelda “ma olen abielus”, siis jätavad inimesed sind rahule oma külgelöömissoovidega, muidu peab alati seletama, et ma ei tahagi mitte kedagi teist, kui see, kellega ma juba koos elan.
No minu meelest ei saa seda võtta nii, et kui oled abielus, siis oled selle allkirja andmisega automaatselt lubanud mitte teistega magada – tänapäeva ühiskonnas see ikka enam päris nii ei käi ja need asjad tuleks enne abielu selgeks rääkida. Muidu ongi nii, et mõni mees eeldab naiivselt, et naine, kes pole üldse kodukana tüüpi, hakkab peale abiellumist keetma-koristama-sokke nõeluma, sest nüüd pole ta ju enam vallaline.
Minu point oli pigem see, et kui oled saavutanud selle hetke (ei pruugi, aga võib), kus sa ei tahagi kedagi teist peale selle ühe, siis selle selgekstegemine igale üksikule inimesele on aeganõudev ja mõttetu. Muidugi, mõnele tuleb ikka selgeks teha, aga üldjuhul neil, kes sõrmust kannavad, on seda vähem (sõrmust võid niisama ka kanda, aga lisaks on ju need maksude koosdeklareerimised ja haiglassevaatamaminemised).
Muide, Indoneesias mind ja minu tööpartnerit tutvustati ükskord “meil on siin vaatlejad Euroopa Liidust ja nad on mõlemad vallalised” (ok, see oli moslemipiirkond ka), väga naljaks oli.
Aga mul ei ole midagi institutsiooni vastu, mis manifesteerib seda, et kaks inimest usaldavad üksteist täielikult – selles mõttes, et kui minu kaaslane tuleb ja ulatab sulle paberi ja ütleb “kirjuta kohe alla, mul on kiiresti vaja, ma pärast räägin”, siis ma kirjutangi kohe alla, sest ma tean, et a) ta vajab seda kiiresti b) ta on selle põhjalikult läbi lugenud/koostanud, nii et sealt midagi halba ei sünni c) mulle on seda vaja. Noh, loomulikult ei tähenda see, et üks kunagi ei loe asju läbi, vastupidi, aga kui mingis olukorras on tõesti nii tohutult kiire, siis see toimibki. Mis puutub seksuaalsuhetesse teistega, siis see on ka konkreetselt nende kahe inimese omavaheline kokkuleppe, et mis ja kuidas, samamoodi on keetmise-koristamise-sokinõelumisega (kas tänapäeval veel nõelutakse sokke?) Kuid ikka, eeldaks, et neid kokkuleppeid peetakse.
Muidugi, abielu ei ole kohustuslik institutsioon. Kui ühiskonna ees midagi kinnitada (needsamad maksud ja pärimisõigus jne) ei ole, siis ei olegi ju vaja
Abielu on lihtsalt mingit tüüpi kokkulepe – kuid tõepoolest, tuleb jälgida, et see ei muutuks orjanduslepinguks.
kõik peakski olema kokkuleppe küsimus. igasugu dogmad ja eeldused toovad ainult pahandusi. abielu puhul on ühiskondlik surve tuntav, olen seda isegi tundnud, aga keegi ei ole mulle, minu jaoks rahuldavalt ära seletanud, miks on vaja kooselu bürokraadi juures vormistada. sama normaalne nagu abielu peaks olema ka vaba kooselu, kokkuleppe küsimus.
Kokkulepe ongi juriidiline toiming. Kui sa juriidilisi dokumente ei salli, siis võiksid ju ka kinnisvara ilma paberita soetada. Teed nö suulise lepingu.
Muide tänapäevane abielu sõlmimine perekonnaseisuametis, on pisike jäänus kunagi kasutusel olnud kõikehõlmavast ühiskondlikust lepingust, millega kaasnesid kõikvõimalikud atribuudid.
Mina suhtun asja nii, et kui kirjalikku lepingut pole, siis pole minu asi teada, kes kellega “abielus” on ja ma võin panna kõike. Ega politsei kah ei usu ilma paberita, et sa oskad autot juhtida -kuigi praktikas sa oskadki. Paber on MÄRK. See mida inimene tunneb ja arvab ja mõtleb on kõik subjektiivne, ja suhteline.
seda ma ju räägingi, et abielu on nagu eraomanudus, omandan juriidiliselepinguga teise inimese, nagu kinnisvara.
mis ajast abielu on takistanud kõike panemast ?