Muide tänapäevane abielu sõlmimine perekonnaseisuametis, on pisike jäänus kunagi kasutusel olnud kõikehõlmavast ühiskondlikust lepingust, millega kaasnesid kõikvõimalikud atribuudid.

Mina suhtun asja nii, et kui kirjalikku lepingut pole, siis pole minu asi teada, kes kellega “abielus” on ja ma võin panna kõike. Ega politsei kah ei usu ilma paberita, et sa oskad autot juhtida -kuigi praktikas sa oskadki. Paber on MÄRK. See mida inimene tunneb ja arvab ja mõtleb on kõik subjektiivne, ja suhteline.

Muide, Indoneesias mind ja minu tööpartnerit tutvustati ükskord “meil on siin vaatlejad Euroopa Liidust ja nad on mõlemad vallalised” (ok, see oli moslemipiirkond ka), väga naljaks oli.

Aga mul ei ole midagi institutsiooni vastu, mis manifesteerib seda, et kaks inimest usaldavad üksteist täielikult – selles mõttes, et kui minu kaaslane tuleb ja ulatab sulle paberi ja ütleb “kirjuta kohe alla, mul on kiiresti vaja, ma pärast räägin”, siis ma kirjutangi kohe alla, sest ma tean, et a) ta vajab seda kiiresti b) ta on selle põhjalikult läbi lugenud/koostanud, nii et sealt midagi halba ei sünni c) mulle on seda vaja. Noh, loomulikult ei tähenda see, et üks kunagi ei loe asju läbi, vastupidi, aga kui mingis olukorras on tõesti nii tohutult kiire, siis see toimibki. Mis puutub seksuaalsuhetesse teistega, siis see on ka konkreetselt nende kahe inimese omavaheline kokkuleppe, et mis ja kuidas, samamoodi on keetmise-koristamise-sokinõelumisega (kas tänapäeval veel nõelutakse sokke?) Kuid ikka, eeldaks, et neid kokkuleppeid peetakse.

Muidugi, abielu ei ole kohustuslik institutsioon. Kui ühiskonna ees midagi kinnitada (needsamad maksud ja pärimisõigus jne) ei ole, siis ei olegi ju vaja Abielu on lihtsalt mingit tüüpi kokkulepe – kuid tõepoolest, tuleb jälgida, et see ei muutuks orjanduslepinguks.

Ma olen nõus sellega, et abielu ei anna õigust teist inimest omada ja kahjuks väga paljud usud kirjutavad tõesti ette moraalireegleid, mida võib ja mida ei või…

Minu enda jaoks on abielu/kooselu ka usaldus, aga sellest ma kirjutasin kunagi siin.

Ja praeguses ühiskonnas – kui ütelda “ma olen abielus”, siis jätavad inimesed sind rahule oma külgelöömissoovidega, muidu peab alati seletama, et ma ei tahagi mitte kedagi teist, kui see, kellega ma juba koos elan.