kuna me ei ole arvult suureks saanud, siis targad mehed kutsusid üles saama suureks vaimult, ka see ebaõnnestus. aga suureks oleme me siiski saanud, nimelt autodelt. oleme euroopa esirinnas maasturite arvult 1000 elaniku kohta ja mis kõige rõõmustav oleme sama näitaja poolest maailma tipus maasturite kuninga hummeri arvukuselt.
teiseks pakub rõõmu meie suurus laenude osas, ka siin teeme paljudele teistele rahvastele silmad ette.
nii, et häbeneda ja alaväärsust tunda pole mingit põhjust.
ilma rahata pole praeguses ühiskonnas võimalik päriselt hakkama saada. aga on võimalik vähendada vaja minevat raha hulka, vabanedes sõltuvusest tööjõuturust, hinnatõusudest jne. seega võimalikult palju sõltuda ise endast ja oma oskustest, aga mitte turusituatsioonist ning maailmamajanduse olukorrast. maal saab elada rahavabamalt, kui linnas. linnas ei ole pääsu toidu ja teatud teenuste ostmisest. kuhu me siis raha kulutame ? toidule, eluasemele, energiale, riietele, transpordile, tervishoiule, haridusele, kehakultuurile, vabaajale jne võtame need siis järjest ette. kulutusi toidule on võimalik vähendada kas kasvatades ise endale sööki, või osta otse tootjalt. ehitades ise maja, jääkidest, savist, põhust, mätaskatusega jne saame eluaseme hinnaks alla poole turuhinnast. energia osas annab kokkuhoidu majade soojapidavus ja tahkeküttekehade kasutamine, kus saab kütta puidujääke, mida saab ka pool muidu kätte. riided saab teise ringi poodidest, ise õmmeldest, vahetades jne. transpordile kulutame palju, siin tuleb tiheasusutus kasuks, linnas pole oma auto omamine vajalik, maal kui ühistransport toimib ka pole, kuigi peab rohkem oma käike mõtlema. tervishoius saab kulusid vähendada ainult ennetusega, elades tervislikult, kui loobuda autost, sõita jalgrattaga või käia jala siis oleme ennetusel teinud suure sammu edasi. ehk rahavaba eluviis tingib juba ise järjest väiksemaid kulutusi. hariduse kulutuste vähendamine on juba keerulisem. kui ei ole eesmärgiks haridust tõendav paber ja tööalane karjäär, siis saab ennast edukalt harida ka raamatukogus. ainuke ressurss, mida rahavaba eluviis vajab on aeg, aga siin toimub aja mõnusam kasutamine, ei pea oma vabaaega vägisi sisustama, vaid saab selle suunata väliste sõltuvuste vähendamiseks. kõiki neid toiminguid saab teha koos perega, seega suureneb iseenesest perele pühendatud aeg. nii toimides saab ki äkki selgeks, et on võimalik läbi ajada nii, et teha päevas ainult neli tundi palgatööd.
ajakohane laul ka tänapäeval. inimeste olemus küll ei muutu.
töö on eestlase eneseväljendus vahend number üks, teiseks raha. meie vanasõnad räägivad tööst ja muinasjutud varandustest. kui eestlane on töötu, siis tunneb ta ennast alaväärsena, see on tema jaoks hullem olukord, kui raha puudumine. ühiskondki aksepteerib ainult inimesi kes töötavad ja mida tähtsamal ametipostil seda parem. eestlane on töömurdja selle sõna otseses mõttes, rahulolu tööga mõõdetakse enamjaolt palgaga suurusega. vähe on neid kes tõeliselt oma tööd naudivad, ega pea palga suurust kõige olulisemaks. jäädes töötuks tormab eestlane kohe uut tööd otsima ja muretseb kas ikka leiab piisavalt kiiresti midagi, ei naudita sülle sadanud puhkuse võimalust. teisalt aga suruvad peale endale võetud suured püsikulud ja laenud. kui kohtad tuttavat, keda pole ammu näinud ja ta tunneb huvi, millega tegeled, siis on vastus tavaliselt oma töö kirjeldusega ja samaga vastab ka tuttav. kust selline asi on tulnud ? kas see on lutherlik töömoraal ? või elades võõrvõimu all, ei olnud meil ennast millegi muuga väljendada, sest põllul pidi rügama. tundub, et töö kui protsess ei olegi meile oluline, sest teeme palju tühja tööd, kuidas meie tööviljakus muidu nii madal on, oluline on väline külg, töö nimetus. nii jäävadki protsessid läbimõtlemata. nii unistabki enamus eestlasi pensionipõlvest, see on aeg millal ühiskond lubab olla ilma tööd tegemata. aga olles ennast ogaraks töödanud, kulub pensionäri elu haigeks olemisele, arstide vahel jooksmisele ja ravimitööstuse nuumamisele. teine rahvas kes kasutavad tööd eneseväljendusena on ameerika ühendriiklased. nende puhkused on kõige lühemad ja töönadalad pikemad. vaadates uudiseid ja dok saateid keerleb ikka kõik töö ümber ja sellest tuleneva staatuse ümber. hiinlased teevad palju tööd, sitta tööd, aga mul on tunne, et nad suudavad vaba aega paremini nautida kui meie. oskavad laiselda.
sa oled oma töökoht ? hakka parem elama. ega töö jänes ei ole, et eest ära jookseb. laiskus on mehe iga.
muiste streigiti, et saaks rahuldatud põhivajadused. täna streigitakse, et saada rohkem asju
mul pole mingeid illusioone anarhismi võimalikkusse. see ei sobi inimeste hetke loomusega kokku. tähendab rahumeelne kooselu, kogukondade vahelised sõjad viiksid paratamatult hierarhia ja riikide tekkimiseni. ideaalina aga mulle anarhism meeldib ja palju anarhismi mõtteid saab edukalt ellu viia ka riikide olemasolu korral. mulle on hingelähedane hoopis anarhoprimitivism. ehk siis anti-tsivilisatsioon, pöördumine tagasi küttimise-koriluse ning iibe range kontrolli juurde. mulle tundub, et see on ka ainus võimalus inimkonna säilimiseks.
anarhiste liigitatakse tihti vasakpoolseteks. eks see tuleneb paljude anarhistide koostööst vasakpoolsetega. tegelikult aga ei saa anarhismi parem-vasak teljele üldse panna. miks siis ei ole anarhism vasakpoolne ? erinevused on põhimõttelised, vasakpoolsed toetavad riiki ning nn paksu riiki, sotsiaalseid tagatisi, haridust, sellest tulenevalt toetatakse riikliku bürokraatiat ja sunnivahendeid. anarhistide ideaaliks on riikide vaba maailm. kus kõik toimib kokkulepete alusel, sotsiaalsed tagatised tulenevad kogukonnast ning haridus põhineb rahvaharidusel. teine erinevus on omandi küsimus, vasakpoolsed toetavad riigiomandit, anarhistid aga ühiskondlikku omandit, kus ettevõtted ja tootmisvahendid kuuluvad töötajatele ning maa on kogukonna käsutuses. kolmandaks on küsimus turgudest, vasakpoolsed toetavad reguleeritud turgu, anarhism toetab vabaturgu. ühisosaks võib pidada vastuseisu kapitalismile, pangandusele olukorrale, kus rikkused koonduvad kitsa ringi inimeste kätte. kindlasti vaidleksid mulle paljud anarhistid vastu, kuid selline on minu nägemus asjast, nägemuste paljusus teeb,aga elu hoopis huvitavamaks.
nii anarhismil, kui liberalismil on ühised juured. mõlemad kui ideoloogiad on alguse saanud libetaaria riigist. näiliselt on nad ka tänapäeval sarnased. samas alused on muutunud erinevaks. mõlemas ideoloogias on olemas hulga erinevaid käsitlusi ja voolusid. liberalismi käsitluse aluseks võtan meil reformi erakonna poolt viljeleva variandi ja anarhismi aluseks klassikalise variandi. mõlema ideoloogia aluseks on üksikisiku piiramatu vabadus. see on ühisosa, ülejäänus on lahknevus suur. anarhism keskendub inimesele, liberalism majandusele. liberalismis on kõige tähtsamal kohal majandusvabadus. anarhismis vabadus teha koostööd ja mitte teha ebameeldivaid asju. teine oluline punkt on omandi küsimus, anarhismis on võimalik ainult ühisomand, liberalismis on eraomandi ülimuslikus. anarhistide lõpp eesmärgiks on riikide ja sunnimehanismide kadumine, liberaalidel on eesmärgiks õhuke riik. mõlemad peavad õigeks vabaturgu. kaitse küsimustes pooldavad liberalistid palgaarmeed, anarhistid vabatahtlikest koosnevat rahvaväge. need on põhilisemad punktid, teistest valdkondadest kirjutan edaspidi. erinevus on ka kuidas ideoloogiaid ellu viiakse, liberalismi surutakse peale ülevalt poolt, anarhism tekib ainult alt poolt, on rahva tahte väljendus. mulle tundub, et rahva enamus ei ole valmis kummakski. kui meil lasta kõik vabaks, siis hakkavad inimesed ahnitsema endale kõiksugu hüvesid ja üritavad nõrgematele pähe istuda. selle ehedaks näiteks on majandusvabadus, mis on viinud looduse ökosüsteemide välja kurnamisele. inimene pimestatuna ahnusest võtab hetke kasu eesmärgil looduselt, mis võtta annab ega mõtle tagajärgedele. on kaks teed, kas on rahvas väga teadlik, teeb koostööd kõigi eluvormidega, unustanud liigse omakasu, või teine variant, mis on võimalik ainult anarhismi puhul, et inimene loobub tsivilisatsioonist ning hakkab elama primitiivset elu. kooliharidusest ei ole meil kasu jõudmaks tasemeni, kus on kadunud ahnus, kadedus, kitsarinnalisus, piiratus jne.
ma pole iial arvanud, et inimese vabadus seisneb selles, et ta võib teha, mida tahab, vaid pigem selles, et ta ei pruugi kunagi teha seda, mis talle ei meeldi. – jean-jacques rousseau
minu jaoks on vabadus loobumine, loobumine ebameeldivast ja liiga suurt pingutust vajavast. loomulikult ei ole võimalik teha kõike seda, mida tahaks teha, kuskil tulevad ikka piirid vastu. kas on selleks teise vabaduse piiramine, looduseadused jne. aga lihtsam on loobuda sellest, sellest mida ei taha teha.
vohav bürokraatia on iseloomulik tugeva keskvõimuga riikidele, siin ei ole vahet kas “demokraatlikule” nagu meil, või diktaatorlikule. bürokraatia on kõikjal ühesugune. loodud bürokraatlik struktuur hakkab elama oma elu, tehes enda vajalikuks ja asendamatuks. ükski eluvaldkond ei saa enam ilma nendeta hakkama, luuakse probleeme ja siis nendele lahendusi, nii tundubki, et kogu süsteem on vajalik. proovi sa nendest mööda minna, kohe hakatakse sinu ettevõtmisi takistama ja võimalusi on sellel masinavärgil hulga. et saada juurde haritud kaadrit on masinavärk loonud kõrgkoolidesse riigi tellimusel tasuta õppekohti, politoloogia, sotsaaltööning haldusjuhtimise erialal.
tänases majanduslanguse tingimustes tuleks hakata kokku tõmbama bürokraatia pealt, aga me näeme kui võiamtu see on. nomenklatuur hoiab kokku ning kaitseb ennast efekdiivselt. ministrid võivad ju suuri sõnu teha, aga võim on otsuste ellu viiate käes, milliseid otsuseid ja millal ellu viia. meie väikse riigi bürokraatiaaparaat on üle mõistuse suur ja kurnab lõpuks meie majanduse välja.
