õhukesest riigist

ega sel õhukese riigi ideel väga viga ei ole, viga on sellisel õhukesel riigil, mida propageerib reformierakond. õhuke riik mis on üles ehitatud ainult äriettevõtetele minu arust ei toimi. teiseks peab vaatama, kas õhuke riik sobib antud rahvusega üldse kokku. eestlastega hetkel ei sobi, seega pole reformikatel mõtet toppida kandilist klotsi ümmargusse auku. õhuke riik eeldab rahva omaalgatust, organiseeritust, suurt koostöövõimet ja tahet jne. kahjuks on kõik see meie rahva hulgas hetkel nõrk ning seega õhuke riik tooks ainult häda. kunagi kui toimus esimene ärkamisaeg olid eestlased koostööaltimad, vabatahtlike organisatsioone sündis nigu seeni peale vihma, loodi vabatahtlike tuletõrje ühinguid, tarbijakoperatiive, ehitati oma vahenditega koole, seltsimaju, teatreid jne. praegu ootame me millal riik meie eest kõik ära teeb. reformierakonna poolt ette nähtud õhuke riik peaks siis need riigi teenused üle andma äriettevõtetele. mingi aeg võib see ju toimida, sest oleme tarbijarahvas, aga mitte koostöö rahvas. aga kui tekib kriisisolukord siis võib selline elukorraldus uppi lennata ja tarbima harjunud rahvas ei oska enam organiseeruda, ega koostööd teha. mina isiklikult pooldan õhukest riiki, aga see saab toimida ainult tugeva kolmanda sektori korral, ehk siis kõrge koostöövaimuga rahva toel.  võib juhtuda, et rahvas hakkab kiiresti koostööd tegema, kui peaks tulema suurem kriis, osa rahvast kindlasti, kuid väga paljud lasevad käed rüppe või rändavad välja, sinna kus vahem probleeme. kokkuvõtteks  näen toimivat varianti, kus on olemas nii äriline osa, kui ka tugev kodanikuühiskond.  seni on toetatud esimest poolt, aga organiseerunud kodanikke peetakse pigem segavaks ja ohtlikusk elemendiks.

milleks reanimeerida sauruseid ?

usa autotööstus on väljasuremise äärel. seda allakäiku veab gm. kongressis käib kibe arutelu, kas ja kuidas päästa seda seltskonda. gm on nagu saurus, suur ja kohmakas, kes kriisisituatsioonis välja sureb. usa autotööstuse häda ongi tema suurus, kohmakus ja paindumatus.  selliste ettevõtete kunstlik elus hoidmine toob tulevikus hoopis suuremaid probleeme, kui nende tänane pankroti laskmine. suured ettevõtted on edukad ajal mill majandus õitseb, aga kui tekib kriis löövad nad tihti vankuma. mis aga on huvitav, autotööstuses hakkab kaasa rääkima silicon valley, juba esimesed elektriautod on tootmises. seal on aga hoopis teised äritavad ja keskkond. väikesed, paindlikud ja innovaatilised ettevõtted. kui mõni projekt ka ebaõnnestub, läheb firma hingusele, asemele kerkib aga uus targem ja tugevam. nii juhtus sauruste väljasuremisega, keskkonna tingimused muutusid järsult, suured ja kohmakad saurused surid välja, pisikesed, paindlikud ja mitmekesised imetajad tulid olukorrast välja ja said tugeva tõuke sigimiseks.

eestlane ja anarhism

eestlane on tuntud individualist, üksikindiviidi õiguste eest seisja. eestlane ei liitu kergesti massipsühoosidega, ega tunnista autoriteete peale ise enda, arutleb enne kainelt mis moodi see värk talle kasulik võiks olla. selle pärast ei võta eestlane tõsiselt ei kirikut ega valitsust. ideaalne materjal anarhismiks ! aga ei, eestlane on ka anarhismi jaoks liiga individualistlik. anarhistlik ühiskond on üles ehitatud indiviidide vabatahtlikule koostööle, koostööd tehakse nendega kelledega on see meeldiv ja eneseteostust pakkuv. meie aga ei ole koostöö altid, viimases hädas liituvad talupojad, et vastu seista piimatööstuse survele. anarhismis on palju idealismi, seda aga kipub meil vähe olema. ega see ju patta panna või õunapuu alla matta kõlba. teiseks kui meil on miski autoriteet, siis on see seadus, kui on juriidiliselt kõik korrektne siis on asi korras. seaduste rägastik, aga ei sobi anarhismi üldse, siin on olulised vabatahtlikud kokkulepped indiviidide vahel. kolmandaks eraomandi kultus, anarhism toetab ühisomandit. me näeme ühisomandi all tavaliselt riigiomandit, eks selles on oma osa ka n liidul, kes rääkis ühisomandist, ise aga krahmas maa endale. loomulikult on ka meil erandeid ja nendest on meeldiv kuulda, aga enamusele anarhistlik ühiskond vist ei oleks konti mööda.  selle pärast polegi need ideed meil kandepinda leidnud, vastupidiselt idanaabritele, kus anarhism oli enne 1917a riigipööret vägagi populaarne.

riik on ise ebaefektiivne

päevakorda on kerkinud jälle eesti ettevõtete ebaefektiivsus ja seda teemat tõukab usinasti valitsus. pada sõimab katelt. eesti riik on ise ebaeffektiivsuse, tühja töö ja raiskamise musternäide. me olemegi peamiselt edu saavutanud raiskamises. mina küll ei näe kuidas meie majandus võiks pöörduda tõusule, kui sellist üleüldist raiskamist ei lõpetata. kui vaadata, kui palju raha kulutatakse linnades autostumisele, laiematesse teedesse ja parklatesse. kui see asendada korraliku ühistrantspordiga ning jalgratta teede ja parklate võrguga saaksime üüratud summad paisata haridusse, lastehoidu jne. autoteed ei ole investeering see on raiskamine. riik finantseerib ärijuhtide, juristide, haldusjuhtide, politoloogide õpet, mis peaks toimuma hoopis vähesemal määral. sealt vabanevad summad, võiks hoopis maksta stipendiumiteks inseneridele. inimesed teevad küll tööd, aga sellest läheb väga suur osa tühja ja kasutu jama produtseerimisele. kui ma käiks raha ja ressurssidega oma ettevõttes või kodus ringi nagu riik seda teeb, siis oleks pankrot kiire tulema. maailmamajanduse languses teravneb konkurents, mitte ainult firmade vaid ka riikide vahel. siin on eelis aga riikidek, kes suudavad oma nappide ressurssidega efektiivselt ümber käia.

usa evangelismi edust

järgnev mõttekäik, ei pruugi olla objektiivne, kuna minu teadmised usa evangelismist pärinevad ainult ajakirjandusest. milles seisneb siis nende edu, levides nii usas, kui ka viimasel ajal lõuna-ameerikas. see seisneb selle sekti õpetuse läbipõmimisel usa raiskava ja pillava elulaadiga. teised religioonid, sektid jne püüavad ikka inimest ohjata, manitsedes neid tagasihoidlikusele, vähenõudlikkusele, kasinusele jne. usa evangelistid on aga unustanud, või siis eitavad jeesuse sõnu, kaamelist, rikastest ja nõelasilmast. vaadates, neid ennast nautivaid, edevaid pastoreid, nende rikkust jne, ei lähe see küll kuidagi piibliõpetusega kokku, seal armastatakse oma usku, sõnaseadmist ja rahva poolehoidu rohkem kui jumalat ennast.  evangelism vastab aga hästi usa elustiilile, ei pea kuulama manitsusi, kasinusest ja vähenõudlikusest, võib ennast jumala viha kartmata rasva õgida, varandust kokku kraapida. see on igati hea õpetus konservatiivsetele rahameestele. usa evangelistid ilmuvad maailma kriisikolletesse, piibel ühes ja dollaripakk teises käes. abi saavad need, kes nende õpetuse vastu võtavad, teised aga virelegu edasi. kes ei ole meiega on meie vaenlased.

bürokraadid ründavad jälle

seekord on siis sihikule võetud  turul hapukurgi- ja kapsamüüjad. need, kes valmistavad seda kodus. ametnikud on jälle oma sõiduvees, ehk siis nagu ikka pingutatakse üle. turul hapukapsast müüvad memmed ja taadid, peavad ennast registreerima, võtma ennast fie-na arvele ja maksma tuhandetes kroonides lõive. bürokraadid on nagu vähkkasvaja, kes hävitavad seda organismi, mis neid toidab, ehk siis on asutud järjekordselt ja süstemaatiliselt hävitama, seda väikestki ettevõtlust, mis meil on. põhjuseks tuuakse, et on tulnud kaebusi, loomulikult neid tuleb, sest ega kõik pole ausad ja puhtad kaubitsejad, aga siis tuleks nendega tegeleda eraldi, nüüd tuleb aga täendada jälle kontrolliate armeed, kuna kõiki on vaja kontrollima hakata. usaldaks selles väikses asjas natuke iseregulatsiooni. tavaliselt on turu kliendid ja müüjad suhteliselt üks ja sama seltskond. pealegi väike asulates, tunnevad kõik kõiki. kui keegi peaks müüma raisus kaupa, siis info sellest levib kiiresti ja antud müüjalt enam ei osteta. aga alati saab hapukapsast ja kitsepiima müüa koeratoidu pähe, siis ei ole ühelgi ametnikul väga kobisemist. igale ahistamisele, tuleb leida mööda hiilimise võimalus.

ka mina pidasin, kunagi plaani hakata tegelema puhta ja keemiavaba toidu väiketöötlemisega, aga kui ma nägin milline bürokraatlik kadalipp tuleb selleks läbida, ametnike omavoli taluda, oma aega ja närve kulutada, siis ma loobusin sellest kerge südamega. sain aru, et riigil ei ole vaja, et inimesed tegeleksid ettevõtlusega ning rahva toidulaual oleks puhas ja mürgitamata kohalik toit.

töötajatele kuuluv ettevõte

on selline ettevõte, kus iga töötaja omab võrdset osalust teistega, olenemata positsioonist, kas oled koristaja, või juhatuse esimees. palka saavad nad küll erinevalt, aga kasum jaotatakse võrdselt. sellised ettevõtted olid valdavad kataloonias, hispaania kodusõja ajal ja olid ka eestis, kui varisev nõukogude majandus andis võimaluse ettevõte töötajatel rendile võtta. esimesel juhul oli asi vabatahtlik ja toimis, teisel juhul oli asi pool sunniviisiline ja läks päris kiiresti põhja. põhja läks selle pärast, et inimeste huvid olid erinevad ning tihti sai võimust ahnus, kasum oli vaja kohe ära jagada, aga mitte investeerida. kui aga selline ettevõte luuakse ühiste huvidega inimeste poolt, kes ei aja taga hetke kasumit, siis on tegemis paindliku struktuuriga, mis peab vastu ka majandusraskustes. sellise ettevõte palgad saavad nii kasvada, kui kahaneda, headel aegadel on palgad keskmisest suuremad, halvematel aegadel väiksemad. inimesed teavad, et kriisi olukorras on vaja vähesemaga toime tulla, et saaks säilitada töökohad kõigile ning, et ettevõte saaks viletsamad ajad üle elada. kindlasti on taolisi ettevõtteid ka eestis veel olemas, kahjuks pidurdab eestlaste liigne individualism ja koostöövaimu puudumine, töötajatele kuuluvate ettevõtete loomist ja levimist.

vabadus valida orjus

paistab, et oleme ikka jätkuvalt orjarahvas. meile on oluline vabadus, aga vabadus valida endale ise orjuse vorm. nüüd oleme endale valinud laenuorjuse variandi. mis elu see on kui palehigis tööl rügada ei saa, selline elu on tühi ja sisutu. aga, et ei tuleks peale kiusatus molutada ja vabalt võtta, on vaja endale turjale võtta hunnik laene ja liisinguid. vanasti manitses tööd tegema lutheri papp, nüüd panga laenuhaldur.

liigkasu võtmine sampo pangas

tahtsin oma väikese ettevõtte kontole panna väikest summat. läksin siis panka ja teller teatas, et kuna neil on väikekontor, siis võetakse raha arvele panemise eest teenustasu, antud summa pealt oli see 40 krooni. kuradi nöörimine, ma viin oma ettevõtte raha panka, pank saab seda oma äranägemise järgi kasutada ja selle pealt teenida, aga mina pean selle pealt veel lisa maksma. muidugi mind informeeriti viisakalt sellest ja puha, aga kuna mul teisi alternatiive ei olnud, siis pidin selle teenustasu ära maksma. lisaks sellele, et riik väikeettevõtteid persest tõmbab teevad seda täie raha eest ka pangad. kuna on pangavahetus kuu, siis kaalun panka vahetada.