kas eurotoetuste lõpp ?

liiguvad jutud http://forex.delfi.ee/est/News/NewsView?id=397 , et saksamaa tõrgub el suursponsoriks olemast. ja õige kah, miks on vaja sakslastel toetada meeletute summadega prantsuse põllumehi, või lappida itaalia eelarveauke ? saksamaa tõrkumine võib muuta, ka meie suunalisi euroraha vooge, milledele oleme liialt lootnud. loodan, et see saksamaa samm, viib el reformimiseni ja selle bürokraatia monstrumi muutmiseni. el idee on väga hea, aga selle toimimine kohmakas ja raiskav. ühisturg, ühine keskkonnapoliitika, kaitsepoliitika, välispoliitika jne, ühised väärtused, need on asjad omal kohal.

liiga palju turgu

mulle meeldivad kaubaturud, eriti need kus saan ise osaleda, osta värsket ja puhast toitu. eelistan neid suurtele kauplustele. ka suured hulgi kaubeldavad kaubaturud tunduvad olema mõistlikus. tooraine- ja tööjõuturg  on omal kohal. aga ma ei pea õigeks rahaturgu, see on üks suur ebastabiilsuse allikas, kapiali liigne kättesaadavus, võimaldab raha neile, kes ei oska sellega midagi peale hakata. siin on taimelava eufooriaks. mis kõige kehvem, turukaubaks on saamas inimsuhted. turufundamentalistide ideaaliks on üksikisik, kelle koostöö teistega põhineb turukorraldusel, st omab ainult kasulikumaid suhteid. turufundamentalism on maailmas väga jõuliselt levinud ideoloogia, ka meie väikese rahva hulgas. palju on näited, kus sõbrad on pööranud tülli, pärast seda, kui on hakatud koos äri ajama, sidemed mis rajanesid enne ühisel lapsepõlvel, väärtustel, mõtteviisil jne. muutusid järsku rahalisteks. kitsamatel aegadel, kui rahad otsas, lõppevad ka inimeste vahelised turusuhted. kust siis abi loota, kas riigilt ? sealt saab hädapärast abi, ka riigi võimalustel on piir. või peabki rõõmustama, näe nõrgem konkurent kadus, mine tea äkki oleks minu ka kaasa tõmmanud. mina nii ei arva. parem elame üle rõõmsalt koos kitsamad ajad ja siis jälle võimaluste rohkemad ajad. nälgime koos ja pärast pidutseme koos.

windows kontori-või koduarvutis, kas raiskamine ?

kui ei ole vaja kasutada spets programme, ega tõmba mängud, miks siis kasutada kallist ja keskpärast windowsi ? uued linuxi arendused on lihtsad, kiired, paljude silmarõõmu pakkuvate võimalustega ja töökindlad. ise kasutan ubuntut ja väga rahul, aasta tagasi otsustasin proovida ja kui selle arvutisee tõmbasin ei tahtnud enam windowsi nähagi. uue arvuti ostsin juba ilma windowsita, sain kohe kaks tonni odavamalt. praegu pakutakse juba arvuteid, kus ubuntu peale tõmmatud, näiteks dell ja hind märgatavalt odavam. kes pelgavad müüti linuxi keerukast installist, saavad juba toimiva arvuti. tegelt võtab ubuntu install 20 minti ja koos ops süsteemiga saab kohe ka tulirebase, openoffice jne. pole vaja neid eraldi alla laadida ja installida. miks siis inimesed eelistavd windowsi, mugavusest, harjumusest, kardavad müüti linuxi problemaatilisusest jne. aga, eks mugavused ja harjumused ongi kallid ja viivad mõttetu raiskamiseni.

võimalus muutusteks

käes on mitte just tihti ettetulev võimalus muuta meie riigi valitsemise struktuuri. senine on meie väikese riigi jaoks liiga koormav, kohmakas, võtab liialt palju ressursse ning halbade tingimuste ja oskamatu juhtimise kokku langevuse korral võib tõeks saada riigi pankrot. kui parteid unustaksid populismi, taastaksid omavahelise ja rahva omaalgatusega koostöö, saaks võtta, ette riigi struktuuride õgvendamise. headel aegadel, ei võta keegi sellist asja ette, see ei tule enamusele pähegi. eesti riigistruktuurid kopeerivad suurriikide omi, aga inimesi on meil sama palju, kui euroopa ühes keskmises linnas.alustada tuleks omavalitsuste kokkutõmbamisest, 15 tk on igati paras. väiksema arvu juures on kompetents suurem ja korruptsioonil saab lihtsamalt ohjeldada. miks me peame omama nii palju välisesindusi ? piisab strateegilisemalt tähtsamates riikides olevatest esindustest, mujal piisaks kaubandusesindustest. kõige suurema õgvendamine tuleks läbi viia ministeeriumite ja ametite bürokraatiaaparaadis. ka sõjavägi kujutab ette, et neil on juhtida miljoniline rahvarmee. pisikest mereväge ja olematut õhuväge juhivad täiskooseisulised staabid. kas vanarauast laevade asemel ei oleks odavam ja kordi tõhusam välja arendada rakettidel põhinev rannakaitse ?

palju ülesandeid saaks delegeerida kolmandale sektorile, nendelt teenust osta on odavam ja tõhusam, kui õleval pidada ametnikearmeed. kolmandal sektoril on tavaliselt parem ülevaade tegelikkusest, sest nemad on toimuvaga üks, ega ole suletud kuhugi keskuses olevasse büroohoonesse. kasuks tuleks ka kolmanda sektori kerge konkurents ja koostöövalmidus.

jäiga idapoliitka ohud

on saanud kombeks, et eesti ja teised ida-eurooplastest euroopa liidu liikmed suhtuvad vene suunalisse poliitikasse jäigalt. kõik vene algatused blokeeritakse juba eos. lisaks suhtutakse EL algatustesse umbusuga. ma mõistan, et selline suhtumine tuleb ajaloolisest taagast ja arvamusest, et venelased ajavad varjatud poliitikat. kindlasti ajavad, aga mitte alati. oht on selles, et teised el-li liikmed näevad asju teisiti ja nad võivad ära tüdined sellest jäigast liinist,  mis segab pragmaatiliste otsuste vastuvõtmist. siis võivad hakat ja juba tegelikult toimuvadki otsused üle meie peade. see olukord on aga meile ohtlik ja halb, kuna me ei saa kaasa rääkida. kas on tõesti raske teine pool ära kuulata ja alles siis langetada otsuseid ja leida ühiseid huvisid ja koostöövõimalusi.  ohtlikumad asjad saab blokeerida, või muuta läbirääkimiste teel vähem ohtlikeks, aga ülejäänust vastastikku kasu lõigata. jäikadena, aga võime jääda ilma julgeolekule ja majandusele olulisest informatsioonist. euroopa langetab vajalikud otsused nii või naa, kas siis meiega või ilma.

majanduskriisi suur mõju

kuna oleme lasknud majandusel tungida igasse eluvaldkonda, siis on kriiside mõju meie elule laiahaardeline. turufundamentalismi ideoloogia on saanud liiga domineerivaks. aga me ju teame mis juhtub, kui üks ideoloogia saab liiga võimsaks.kommunismi ja fašismi oleme saanud tunda omal nahal, nüüd siis on turufundamentalismi kord. kui inimsuhetest saab turukaup, on kriisid võimsad ja hullemate tagajärgedega.

mis vahe on stalinil ja hitleril

hitler suutis ordungit austava rahva seas luua korraliku boheemliku korratuse, stalin aga suutis bardakki austava rahva seas luua korra.

miks ei tööta riikide vahelised ühendused

ei tööta selle pärast, et riigid seisavad om riiklike ja rahvuslike huvide eest, aga mitte ühishuvide eest. koostöö laabub tingimustes, kus riiklikud huvid kattuvad. üro, ja ka el-is ei ole just väga tõhus koostöö.

maailmavaateline mitmekesisus

on kombeks, et iga partei, ideoloogia, maailmavaade, sekt jne kuulutab, et tema teab tõde ja lahendusi kõikidele probleemidele. tema nägemused viivad ühiskonna õitsenguni ja heaoluni. inimestel on jätkuvalt selline ekslik arusaam, kuigi ajalugu ja käesolev hetk näitavad muud. konservatiivid pakuvad lahenduseks pereväärtusi, kirikut, moraali, sotsid võrdsust ja riigi suurt sotsiaalset sekkumist, liberaalid täielikku majandusvabadust ja eraomandust, kommunistid tööliste diktatuuri, fašistid rassipuhtust, anarhosündikalistid töölistele kuuluvaid ettevõtteid, anarhokommunistid ühiselu. tegelikult võib toimivaks pidada nende kõikide olemasolu ühiskonnas. kes näeb lahendust kirikus, see käib kirikus, kes rassipuhtuses, otsib omale kaaslase kindlate tunnuste alusel, kes ühiselus see elab kommuunis. oluline on, et oma tõekspidamisi ei suruta teistele peale, ega loeta enda lahendusi sobilikeks teistele, vaid elatakse ise nende järgi. erinevate arusaamade rahumeelse tunnistamise pinnalt saaks tekkida koostöö ühiste probleemide, turvalisus, kuritegevus, keskkond, riigikaitse, haridus jne, lahendamisel. kõike seda on võimalik juba täna alustada.

murtud põlvkond-vana ja hea artikkel

leidsin sõbra a blogis üles pandud vana artikli, sattusin sellest vaimustusse ja otsustasin seda ka siin levitada.

Murtud põlvkond

Kadri Kiilas
Luup, May 2002

Ühiskonna edukuse mõõt pole mitte tugevaimate triumf, vaid riskirühmade käekäik. Eesti edu mõõt pole seega mitte kolm medalit viimastelt olümpiamängudelt, vaid 13,7-protsendiline töötus ja igal aastal 1400 lapse väljalangemine põhikoolist. Rahvas ihkab kursimuutust, sest senine kurss pole ennast õigustanud, ning inimeste rahulolematuse märgiks võib lugeda kas või ühiskondlike hoiakute nihet vasakule.

Põhjalike muudatuste tegemine on tavaliselt noorte pärusmaa, sest erinevalt vanematest põlvkondadest ei kammitse noori sissejuurdunud mõttestambid. Praegu on niisiis õige aeg esile kerkida noortel poliitikutel, kes ei aktsepteeri ühiskonda olemasoleval kujul ning põlevad kirest midagi teisiti teha. Paraku tatsuvad võimukoridorides teotahteliste noorte asemel vastikusjudinaid esile kutsuvad hübriidid, kelle nappe aastaid reedab vaid rõõsk näonahk, vanust aga see, et nad ihkavad kohaneda, mitte muuta. Paindlikkus, millega need tegelased vanadele liidritele kuuletuvad, viitab selgroomurrule. Kuidas see juhtus?

Koolist kukuvad välja keskmisest vähem taibukad ja keskmisest andekamad. Esimesed saaks normide täitmisega hakkama, kui pälviksid õpetajatelt rohkem tähelepanu. Paraku on klassid suured ja iga laps peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Andekad aga langevad välja sellepärast, et nad on võimelised palju rohkemaks kui normid ette näevad, kuid õpetaja ei suuda neist igavust eemal hoida, sest klassis on veel ligi 30 inimest. Kooli jäävad alles keskmiste võimetega lapsed. Et nemad mahuvad juba algselt normidesse, pole neil põhjust normide vastu protestida. Nad harjuvad. Aina uute normide täitmine eeldab isikupära mahasurumist ja kuuletumist, sest see on ainus võimalus ühiskonnas haljale oksale jõuda. Tõelised isiksused ei alanda ennast selliste kompromissidega ja eelistavad end teostada tänaval, sest seal on võimalik ise reegleid teha. Või veel parem, lahkuda mõnuainete alternatiivsesse maailma – ainsasse, kus nad on ise oma elu peremehed. Vähemalt illusoorselt. See mass keskpäraseid, kes haridussüsteemi tõrgeteta läbivad, minetavad igasuguse isikupära. Normid kujunevad märkamatult nende identiteediks. Samas aga kaotavad nad kõik, mida eneses armastada, ja vajavad nüüd põhjust, mille pärast ennast armastada. Võim teiste üle täidab selle tühja koha nende hinges hiilgavalt. Ainult et tingimustega armastus pole mitte armastus, vaid alandus. Nõnda saavad alandatud inimestest enesealandajad. Neile pole paraku ka teiste alandamine mitte midagi ületamatut, pigem eluviis. Sellest joonest on kantud kogu nende võimutsemine.

Organism toodab juurde keskkonda, milles tal endal kõige parem elada on. Samamoodi kannab inimene oma psüühika sisemise organiseerituse üle kõigesse, mis jääb temast väljapoole. Armastus normide vastu peegeldab seda sisemise organiseerituse laadi ja on inimese keskpärasuse mõõt. Igasugune algatus norme lõhkuda kutsub keskpärastes inimestes esile allergilise reaktsiooni, mis realiseerub ringkaitsena. Need keskpäradikud, kes inimlikkuse kõige täielikumalt enesest välja on sülitanud ja normid asemele imenud, löövad legaalses keskkonnas kõige paremini läbi, kerkides oma taltsutamatu võimuhimu tiivul kolmanda sektori tippu, kust nad hakkavad poliitikuid mõjutama norme juurde looma.

Suurimad normide maniakid krabab avalik sektor oma embusse. Sealt on neil juba reaalne võimalus norme juurde toota. Neile noortele on see eneseteostus, aga normide lisandumine uute põlvkondade kasvuteele suurendab aasta-aastalt nende hulka, kelle isiksus kitsenevatesse raamidesse ei mahu ja keda me kaotame mõnuainete alternatiivsele reaalsusele.

Vihkan neid keskpäradikke oma põlvkonnast, sest nemad ja nende hingesugulased teistest põlvkondadest on narkomaania põhjus. Olgugi, et nad meelitavad ennast mõttega, et leevendavad narkomaaniat. Minu põlvkonna tipud üliõpilastest haridusministrini teevad karjääri nooremate põlvkondade hävitamise kaudu.

Ühes normidele allutamisega programmeeritakse lastesse sõltuvust. Kuna täiskasvanud sunnivad lapsi maast madalast kuuletuma, minetavad lapsed oma kaasasündinud otsustus- ja algatusvõime ning muutuvad täiskasvanutest sõltuvaks. Nõnda võtab nende sisemuses iseteadlikkuse asemel võimust igav tühjus ja nad vajavad lakkamatut kantseldamist, et mitte tegevusetusest õelaks muutuda.

Ühtlasi hakkavad nad uskuma, et ainult tänu kuuletumisele saavutavad nad ühel heal päeval õnne ehk kontrolli oma elu üle. Need noored, kes võimu lähedal seisavad, täidavad sama vastuvaidlematult oma liidrite soove selle nimel, et nende tuules ise kõrgele lennata, ja kui aeg käes, siis troon üle võtta. Paraku “need, kes läinud põlve pärandiga lepivad, on hiljaks jäänud sündima”(Tuglas, “Oma päikese poole”). Tegelikult lähevad noored iga normiga kohanedes eneseeitamisega aina kaugemale ja kaotavad inimlikkust, eksides kõige tähtsama reegli vastu: protsessi käigus tohi oma identiteeti minetada! Lõpptulemusena saavad lastest samasugused kitsarinnalised täiskasvanud, kelle ainus rõõm elus on võim väetite üle.

Inimest sõltuvaks muuta on lihtne. Ainus probleem, et pole võimalik kontrollida, millest või kellest inimene otsustab sõltuda. Alkoholist? Narkootikumidest? Edgar Savisaarest? Sulatõsi, narkomaania ja Edgarjugend on ühe ja sama asja – sõltuvussuhte – eri ilmingud. Kogu probleemirägastiku juured on põhiseaduses, mis seab valimis- ja kandideerimisõigusele vanusepiiri. Kagu-Aasias panevad mehed oma seaduse silmis “teovõimetud” naised koos köögiga põlema.

Eestis karjub Tartu Descartes’i Lütseumi kirjandusõpetaja “teovõimetute” laste peale, et nad on ahvikari. Äärmiselt tabav märkus muide, võttes arvesse, et haridussüsteem on eesmärgiks seadnud dresseeritud ahvide kasvatamise. Lapsed põgenevad mõnuainete alternatiivsesse reaalsusse, sest olemasolevas pole võimalik elada. Tõsi küll, mitte üheski riigis pole lastel poliitilisi õigusi, aga mitte üheski riigis pole ka narkomaaniast võitu saadud. Üldiselt – kuni täiskasvanud ei hakka nägema narkomaania põhjust iseendas, see õudus ainult süveneb.

Enamik inimesi kannab oma psüühikas jõudude konflikti. Nimelt keskendatakse suurekskasvamise käigus oma enesearmastus sellele, et ennast mitte armastada, sest siis pole nii valus täiskasvanute poolt teostatava hiiliva vaimse terroriga kohaneda.

Erinev jõudude paigutus psüühikas toodab erinevat mõtlemist. Jõudude konfliktiga piiratud aju toodab piiratud mõtlemist. Need, kes teisi juhtima pürgivad, kannavad reeglina endas kõige suuremat konflikti ja seetõttu on neil ka välja pakkuda kõige küündimatumad lahendused

Haridusminister Mailis Rand, kes näeb poiste suurema koolist väljalangevuse põhjust meesõpetajate puudumises ja kelle arvates saab poisse koolis kinni hoida, kui neile rohkem praktilist tegevust anda, on siinkohal suurepärane näide. See mõttevälgatus reedab, et ta ei suuda isegi probleemi tuumani jõuda, rääkimata lahendustest. Poisid on lihtsalt selgroogsemad kui tüdrukud ja seetõttu on neil vaja palju vähem põhjust, et haridussüsteemist kui alanduste kadalipust välja astuda.

Kui inimest hävitada, siis läheb see korda. Kui inimest topelt hävitada, tekib murdosas neist trots ja nad töötavad välja strateegiad, millega oma sisemust vaenuliku keskkonna eest kaitsta. Seepärast on minu põlvkonna pinnale kerkivad eesti noored inimvrakid, mitte-eestlased aga tõelised pärlid. Paraku õnnestub valdav osa mitte-eestlasi hävitada, ajendades neid lahkuma mõnuainete alternatiivsesse maailma.

On mõneti iseloomulik, et erinevalt eestlastest on mitte-eestlaste hulgas levinud eeskätt hallutsinatsioone esile kutsuvad uimastid. Kui eesti noori hävitab haridussüsteem, siis mitte-eestlasi lisaks sellele ka elamine võõrkeelses keskkonnas, kus võõrustajarahvas oma keelt ja kultuuri ülimuslikuks peab.

Minu eelnevates seisukohtades pole midagi uut. Edgar Savisaar iseloomustas 1988. aastal Rahvarinde asutamiskongressi kõnes venestamisperioodi sõnadega: “Igasugune initsiatiiv oli sisuliselt karistatav ja see võttis ühiskonna teovõimeliselt osalt praktilise võimaluse ühiskonda uuendada.

Teotahtelised inimesed jäid üha enam juhtimisest kõrvale ning juhtivate hulgas suurenes alla keskmiste võimetega inimeste osakaal. Reegliks muutus keskvõimule meelepärane hall keskpärasus… Selle tulemusena süvenes rahva ja võimu eraldatus ja rahva võõrandatus võimust” (Kiin, Ruutsoo, Tarand, “40 kirja lugu”). Praegu, 2002. aastal, on need sõnad aga enam kui kohased oleviku kohta.

Tegelikult pole keskpäraseid inimesi olemas. On vaid geeniused, kelle isikupära ja loovuse on põrmustanud alandustele rajatud haridussüsteem. Kõik lapsed on geeniused, kuid täiskasvanud lihtsalt rikuvad nad enne suurekssaamist ära, mistõttu lapsed muutuvad samasugusteks rikutud geeniusteks nagu täiskasvanud ja hakkavad hävitama endast nooremaid veel rikkumata geeniuste põlvkondi. Seega – kes tahab muuta ühiskonda, peab muutma kooli. Õnnetuseks on kool murdnud muutjad.