murtud põlvkond-vana ja hea artikkel

leidsin sõbra a blogis üles pandud vana artikli, sattusin sellest vaimustusse ja otsustasin seda ka siin levitada.

Murtud põlvkond

Kadri Kiilas
Luup, May 2002

Ühiskonna edukuse mõõt pole mitte tugevaimate triumf, vaid riskirühmade käekäik. Eesti edu mõõt pole seega mitte kolm medalit viimastelt olümpiamängudelt, vaid 13,7-protsendiline töötus ja igal aastal 1400 lapse väljalangemine põhikoolist. Rahvas ihkab kursimuutust, sest senine kurss pole ennast õigustanud, ning inimeste rahulolematuse märgiks võib lugeda kas või ühiskondlike hoiakute nihet vasakule.

Põhjalike muudatuste tegemine on tavaliselt noorte pärusmaa, sest erinevalt vanematest põlvkondadest ei kammitse noori sissejuurdunud mõttestambid. Praegu on niisiis õige aeg esile kerkida noortel poliitikutel, kes ei aktsepteeri ühiskonda olemasoleval kujul ning põlevad kirest midagi teisiti teha. Paraku tatsuvad võimukoridorides teotahteliste noorte asemel vastikusjudinaid esile kutsuvad hübriidid, kelle nappe aastaid reedab vaid rõõsk näonahk, vanust aga see, et nad ihkavad kohaneda, mitte muuta. Paindlikkus, millega need tegelased vanadele liidritele kuuletuvad, viitab selgroomurrule. Kuidas see juhtus?

Koolist kukuvad välja keskmisest vähem taibukad ja keskmisest andekamad. Esimesed saaks normide täitmisega hakkama, kui pälviksid õpetajatelt rohkem tähelepanu. Paraku on klassid suured ja iga laps peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Andekad aga langevad välja sellepärast, et nad on võimelised palju rohkemaks kui normid ette näevad, kuid õpetaja ei suuda neist igavust eemal hoida, sest klassis on veel ligi 30 inimest. Kooli jäävad alles keskmiste võimetega lapsed. Et nemad mahuvad juba algselt normidesse, pole neil põhjust normide vastu protestida. Nad harjuvad. Aina uute normide täitmine eeldab isikupära mahasurumist ja kuuletumist, sest see on ainus võimalus ühiskonnas haljale oksale jõuda. Tõelised isiksused ei alanda ennast selliste kompromissidega ja eelistavad end teostada tänaval, sest seal on võimalik ise reegleid teha. Või veel parem, lahkuda mõnuainete alternatiivsesse maailma – ainsasse, kus nad on ise oma elu peremehed. Vähemalt illusoorselt. See mass keskpäraseid, kes haridussüsteemi tõrgeteta läbivad, minetavad igasuguse isikupära. Normid kujunevad märkamatult nende identiteediks. Samas aga kaotavad nad kõik, mida eneses armastada, ja vajavad nüüd põhjust, mille pärast ennast armastada. Võim teiste üle täidab selle tühja koha nende hinges hiilgavalt. Ainult et tingimustega armastus pole mitte armastus, vaid alandus. Nõnda saavad alandatud inimestest enesealandajad. Neile pole paraku ka teiste alandamine mitte midagi ületamatut, pigem eluviis. Sellest joonest on kantud kogu nende võimutsemine.

Organism toodab juurde keskkonda, milles tal endal kõige parem elada on. Samamoodi kannab inimene oma psüühika sisemise organiseerituse üle kõigesse, mis jääb temast väljapoole. Armastus normide vastu peegeldab seda sisemise organiseerituse laadi ja on inimese keskpärasuse mõõt. Igasugune algatus norme lõhkuda kutsub keskpärastes inimestes esile allergilise reaktsiooni, mis realiseerub ringkaitsena. Need keskpäradikud, kes inimlikkuse kõige täielikumalt enesest välja on sülitanud ja normid asemele imenud, löövad legaalses keskkonnas kõige paremini läbi, kerkides oma taltsutamatu võimuhimu tiivul kolmanda sektori tippu, kust nad hakkavad poliitikuid mõjutama norme juurde looma.

Suurimad normide maniakid krabab avalik sektor oma embusse. Sealt on neil juba reaalne võimalus norme juurde toota. Neile noortele on see eneseteostus, aga normide lisandumine uute põlvkondade kasvuteele suurendab aasta-aastalt nende hulka, kelle isiksus kitsenevatesse raamidesse ei mahu ja keda me kaotame mõnuainete alternatiivsele reaalsusele.

Vihkan neid keskpäradikke oma põlvkonnast, sest nemad ja nende hingesugulased teistest põlvkondadest on narkomaania põhjus. Olgugi, et nad meelitavad ennast mõttega, et leevendavad narkomaaniat. Minu põlvkonna tipud üliõpilastest haridusministrini teevad karjääri nooremate põlvkondade hävitamise kaudu.

Ühes normidele allutamisega programmeeritakse lastesse sõltuvust. Kuna täiskasvanud sunnivad lapsi maast madalast kuuletuma, minetavad lapsed oma kaasasündinud otsustus- ja algatusvõime ning muutuvad täiskasvanutest sõltuvaks. Nõnda võtab nende sisemuses iseteadlikkuse asemel võimust igav tühjus ja nad vajavad lakkamatut kantseldamist, et mitte tegevusetusest õelaks muutuda.

Ühtlasi hakkavad nad uskuma, et ainult tänu kuuletumisele saavutavad nad ühel heal päeval õnne ehk kontrolli oma elu üle. Need noored, kes võimu lähedal seisavad, täidavad sama vastuvaidlematult oma liidrite soove selle nimel, et nende tuules ise kõrgele lennata, ja kui aeg käes, siis troon üle võtta. Paraku “need, kes läinud põlve pärandiga lepivad, on hiljaks jäänud sündima”(Tuglas, “Oma päikese poole”). Tegelikult lähevad noored iga normiga kohanedes eneseeitamisega aina kaugemale ja kaotavad inimlikkust, eksides kõige tähtsama reegli vastu: protsessi käigus tohi oma identiteeti minetada! Lõpptulemusena saavad lastest samasugused kitsarinnalised täiskasvanud, kelle ainus rõõm elus on võim väetite üle.

Inimest sõltuvaks muuta on lihtne. Ainus probleem, et pole võimalik kontrollida, millest või kellest inimene otsustab sõltuda. Alkoholist? Narkootikumidest? Edgar Savisaarest? Sulatõsi, narkomaania ja Edgarjugend on ühe ja sama asja – sõltuvussuhte – eri ilmingud. Kogu probleemirägastiku juured on põhiseaduses, mis seab valimis- ja kandideerimisõigusele vanusepiiri. Kagu-Aasias panevad mehed oma seaduse silmis “teovõimetud” naised koos köögiga põlema.

Eestis karjub Tartu Descartes’i Lütseumi kirjandusõpetaja “teovõimetute” laste peale, et nad on ahvikari. Äärmiselt tabav märkus muide, võttes arvesse, et haridussüsteem on eesmärgiks seadnud dresseeritud ahvide kasvatamise. Lapsed põgenevad mõnuainete alternatiivsesse reaalsusse, sest olemasolevas pole võimalik elada. Tõsi küll, mitte üheski riigis pole lastel poliitilisi õigusi, aga mitte üheski riigis pole ka narkomaaniast võitu saadud. Üldiselt – kuni täiskasvanud ei hakka nägema narkomaania põhjust iseendas, see õudus ainult süveneb.

Enamik inimesi kannab oma psüühikas jõudude konflikti. Nimelt keskendatakse suurekskasvamise käigus oma enesearmastus sellele, et ennast mitte armastada, sest siis pole nii valus täiskasvanute poolt teostatava hiiliva vaimse terroriga kohaneda.

Erinev jõudude paigutus psüühikas toodab erinevat mõtlemist. Jõudude konfliktiga piiratud aju toodab piiratud mõtlemist. Need, kes teisi juhtima pürgivad, kannavad reeglina endas kõige suuremat konflikti ja seetõttu on neil ka välja pakkuda kõige küündimatumad lahendused

Haridusminister Mailis Rand, kes näeb poiste suurema koolist väljalangevuse põhjust meesõpetajate puudumises ja kelle arvates saab poisse koolis kinni hoida, kui neile rohkem praktilist tegevust anda, on siinkohal suurepärane näide. See mõttevälgatus reedab, et ta ei suuda isegi probleemi tuumani jõuda, rääkimata lahendustest. Poisid on lihtsalt selgroogsemad kui tüdrukud ja seetõttu on neil vaja palju vähem põhjust, et haridussüsteemist kui alanduste kadalipust välja astuda.

Kui inimest hävitada, siis läheb see korda. Kui inimest topelt hävitada, tekib murdosas neist trots ja nad töötavad välja strateegiad, millega oma sisemust vaenuliku keskkonna eest kaitsta. Seepärast on minu põlvkonna pinnale kerkivad eesti noored inimvrakid, mitte-eestlased aga tõelised pärlid. Paraku õnnestub valdav osa mitte-eestlasi hävitada, ajendades neid lahkuma mõnuainete alternatiivsesse maailma.

On mõneti iseloomulik, et erinevalt eestlastest on mitte-eestlaste hulgas levinud eeskätt hallutsinatsioone esile kutsuvad uimastid. Kui eesti noori hävitab haridussüsteem, siis mitte-eestlasi lisaks sellele ka elamine võõrkeelses keskkonnas, kus võõrustajarahvas oma keelt ja kultuuri ülimuslikuks peab.

Minu eelnevates seisukohtades pole midagi uut. Edgar Savisaar iseloomustas 1988. aastal Rahvarinde asutamiskongressi kõnes venestamisperioodi sõnadega: “Igasugune initsiatiiv oli sisuliselt karistatav ja see võttis ühiskonna teovõimeliselt osalt praktilise võimaluse ühiskonda uuendada.

Teotahtelised inimesed jäid üha enam juhtimisest kõrvale ning juhtivate hulgas suurenes alla keskmiste võimetega inimeste osakaal. Reegliks muutus keskvõimule meelepärane hall keskpärasus… Selle tulemusena süvenes rahva ja võimu eraldatus ja rahva võõrandatus võimust” (Kiin, Ruutsoo, Tarand, “40 kirja lugu”). Praegu, 2002. aastal, on need sõnad aga enam kui kohased oleviku kohta.

Tegelikult pole keskpäraseid inimesi olemas. On vaid geeniused, kelle isikupära ja loovuse on põrmustanud alandustele rajatud haridussüsteem. Kõik lapsed on geeniused, kuid täiskasvanud lihtsalt rikuvad nad enne suurekssaamist ära, mistõttu lapsed muutuvad samasugusteks rikutud geeniusteks nagu täiskasvanud ja hakkavad hävitama endast nooremaid veel rikkumata geeniuste põlvkondi. Seega – kes tahab muuta ühiskonda, peab muutma kooli. Õnnetuseks on kool murdnud muutjad.