eesmärk: võidab see kellel on rohkem uusi asju
vahend: raha
vahendi hankimine: palgaorjus, kuritegevus, bisnis, sms laen, looduse ekspluateerimine
tegevuse kaasnähud: hävinenud elutegevus maal(pole oluline, kuna eesmärk pühitseb abinõu)
tegevuspaik: polsterdatud põrgu e. tsivilisatsioon
turufundamentalistide vabaturu eelduseks on, et turuosalised käituvad ratsionaalselt ning seega käitub ka turg ratsionaalselt. aga elu näitab juba ammu midagi muud. osalejaid suunavad hoopis emotsioonid, eelkõige ahnus. aga ikka ja jälle astutakse ühe ja sama reha otsa. koolis majandust õppides, korrutati meile, et turud on ratsionaalsed, juba siis tekkisid mul kahtlused selle teooria paikapidavuses. vabaturumajandus toimiks, kui kriitiline mass inimesi mõtleks ratsionaalselt.
tükeldada ühiskond indiviidideks, muutes nad kergeks saagiks kaupmeestele ja pankadele. igasuguses laiemas kodanikuliikumises nähakse ohtu. ka anarhismi aluseks on üksikisik, kuid anarhism rõhutab indiviidi vabatahtlikku koostööd. turufundamentalistid ja neoliberaalid näevad eelkõige indiviidi õigust tarbimisele. inimesel on õigus osta kokku asju nii palju kui jaksab, mõtlemata tagajärgedele ja mõjudele. mõelge mis saaks siis, kui iga inimene hakkaks enne ostmist kaaluma peale isikliku aspekti, selle peale kuidas tema ost mõjutab teisi. selline käitumine on turufundamentalisti õudusunenägu. poliitikud ja majandusteadlased halavad, et vabakaubandus on ohus, aga vabakaubandus on ju see mis lubab inimestel saada palju odavaid asju. kas meie elu seisnebki selles, et rabada tööd teha, pärast aga tegeleda odava rämpsu koju vedamisega ? üksikisik peab tulema toime üksinda oma elu korraldamisega ja tarbimise koorma vedamisega, tal ei ole aegagi mõelda ning koguda infot oma tegevuse tagajärgedest. perekondki on samamoodi haavatav, kui üksikisik, kuid suuremad ühendused on juba kaitstumad. tehes koostööd ning jagades omavahel informatsiooni on võimalik rohkem vaba aega ja teadlikke ostsuseid.
ootame, et valitsus ja riigikogu leiaks probleemidele lahenduse. kes neid enam ei usalda, ootab et lahenduse toovad majandusmehed-spetsialistid. kolmandad loodavad, et probleemile leiavad lahenduse täiesti uued tegijad, või siis hoopis uued tehnoloogiad jne jne. tegelikult hakkavad lahendused meist endist, nii et peale pankroti, või töö juurest suusa saamist väike puhkus ja siis teistmoodi lahendusi, või uusi alternatiive looma.
valitsused ja majandusinimesed püüavad majandust tagasi tõsta vanle teele, ehk siis sinna samasse, kus ta suure kiirusega teelt välja põrutas. taotakse uskumatuid summasid maksumaksjate ja laenajate raha, vanade tehnoloogiate, süsteemide, ideoloogiate, institutsioonide elus hoidmiseks. milleks ? kas hirmust tundmatu tuleviku ees ? vana mugav tuntud rada tundub turvaline. tuleb välja, et see turvalisus on puhas illusioon, aga ikkagi püüeldakse sinna poole. mingid tähtsad eesti äri- ja arvamusliidrid kohtusid hotell olümpias arutamaks tulevikku. kohtuti samas vanas mandunud õhkonnas, mugavad toolid, powerpoint, gatering, peened napsid. millised uued ja äkilised ideed sellises sumbunud õhustikus saavad tekkida ? väga vähesed ! parimad ideed tekivad ikka kuskil askeetlikemates garaaži või keldri tingimustes. tean omast käest kui raske on loobuda vanast sisse harjunud ettevõtmisest, mis ei paku vaimule enam midagi, kuid siiski on veel toeks rahakotile.
aga mitte ei oodata paremaid aegu, ega kiruta riiki. postimees kirjutab artikklis:” Vabatahtlikud kihutavad kodukandis tuld kustutama” , kuidas pala vallas, peale riikliku tuletõrje kaotamist, võtsid asja üle vallavalitsus ja vabatahtlikud. kunagi sai ühistöö alguse just vabatahtlikest pritsimeestest, äkki saab nüüd ka. igaljuhul tublid mehed ja hea eeskuju.
räägitakse, et meil on odav elekter, see andvat meile konkurentsieelise. nagu näha pole suudetud seda võimalust kasutada, vaid hoopis on viinud raiskamiseni. riigid kus elekter kallis on tehnoloogia efektiivne ning olenemata energia hinnast, meiega võrreldes suurem konkurentsieelis. teiseks koormab doteeritud elektrienergia riigieelarvet.
inimesed on ikka kummalised, selle asemel, et heita kõrvale tööorjuse ahelad, nõuame demostratsioonidel uusi kammitsaid ning ahelate kinnistamist ja põlistamist. aga kuidas siis muidu arveid maksta, küsivad oponendid. tekib küsimus, kumb oli enne, kas töö, või arved. kui palgatööd ei ole, siis ei teki ka palju arveid, lihtsalt ei ole võimalus tarbida asju, millede eest esitatakse arve. paljud meist on elanud üliõpilasena lihtsalt elu, söönud lihtsat toitu, maganud tagasihoidlikul asemel, toa sisustuseks mõned riiulid, kapid ja raamatuvirnad. elu kees, olulised olid hoopis sõbrad, suhtlemine jne, polsterdatud eluase ja auto ei mänginud mingit rolli. aga asjad hakkavad juhtuma, siis kui minnakse tööle. rügades tekib kohe raha, sellega muudame mugavaks oma kodud, tassides need täis rasket mööblit ja igasugu tühja-tähja, soetame auto, meie lõbusad rännakud ringi hääletades, asenduvad lennureisidega turismiparadiisidesse jne. meist saavad elustiili kõrvalproduktid. kiivalt kaitseme oma elustandardit ja staatust. kõiks see imeb tasakesi meist välja elulusti. selge on see, et ilma rahata ei ole võimalik praeguses ühiskonnas hakkama saada, aga on võimalik toime tulla vähesega, loobudes ebavajalikust ning hoida kontrolli all sigimine. oleme siis vaesemad, aga vabamad, vabad hirmust töö ning elustandardi kaotamise ees. elu ilma ülemuste ja klientide tujudeta, majanduskriisi mõjudeta, kapitali orjamiseta, hommikuse kiirustamiseta tundub olema ahvatlev. või kuidas ?
skandeerivad miljonid töötud üle maailma. aga pole kuulnud, skandeeritavat võimaldage meile alternatiive. keegi on meile edukalt müünud mõtte, et õnn peitub töös ja rahas. tundub, et selle müüsime endile ise. nüüd olemegi lõksus. endale toidu kasvatamine, otsimine, küttimine ja peavarju ehitamine ei ole töö, seda võiks nimetada loomulikuks tegevuseks. aga töö, töö nii tehastes, põllumajanduses jne on meid viinud sellest eemale ja võimaldanud inimkonna kontrollimatu vohamise ning see läbi teinud võimatuks naasmise algupärase juurde. kui majandus peaks minema tagasi oma vanadesse rööbastesse, pole see ikkagi lahendus, ükskord saab töö otsa nii, kui nii kuna pole lihtsalt enam midagi töödelda.
