kuhu kaob raha ?

raha , mida tekitasid juurde finantsturud ja millel polnud mingit reaalset katet, põleb suure leegiga majanduskriisis.

hõlptulu

mõne minuti tagasi tegin pliidi alla tule, et saaks teha süüa ja tuppa sooja. rahaliselt ei läinud see mulle pea midagi maksma, kuna küttematerjaliks hagu, mille lõikasin käsisaega. küttematerjali e hüve sain ma otseselt ilma raha vahenduseta, st ma tegin seda ainult iseendale, aga mitte pangale, tööandjale, kapitalile jne. minu jaoks on sellel sületäiel alati ühesugune hind, olenemata majanduse olukorrast, töökohast, raha hinnast, krediidi võimalikusest jne.

ettevõtlusest

üks viis kuidas endale ja oma perele leib lauale tuua on hakata tegelema ettevõtlusega. aga miks seda võimalust kasutatakse vähe ? üks põhjus rahva vähene ettevõtlikus, mida kinnitab ka statistika. olulisem põhjus on  inimeste arusaamine ettevõtlusest. meile serveeritakse seda kui midagi suurt ja erakordset, millega saavad hakkama ainult erilised inimesed. et, äri on see kui sul on palju töötajaid, kontor või tehas. tundub, et ka valitsus on sama meelt. tegelikult on ettevõtja ka turul hapukapsast müüv vanamutt  või keldrikunkus kingi parandav vanamees. selline väike nokitsemine ongi ettevõtluse alus. võib hakata tegema head hapukapsast ja müüma seda oma tuttavatele ning turul. ah, et peab olema idee, mis  komeedina orbiidile lennutab ja rikkaks teeb, pole mõtet sellega oma pead vaevata, selliseid ideid tuleb harva, hoida ainult silmad lahti ja väikeseid ideid tuleb kuhjaga. ütlete, et kapsamüüjaid on turul palju ja rohkem ei mahu, mahub ikka, saab teha paremini ja teistmoodi. oleks mõnus, kui keegi üllataks uute hapukapsa maitsetega, muidu olemegi juba sajandeid pidanud ainult mõnega läbi ajama. suurte tegijate kadumine turult annab võimaluse väiksematele ja paindlikematele. garaažis akanaid  on kindlasti odavam ja rahulikum vorpida, kui suurt tehast langeval turul elus hoida. osade tellimuste eest võib tasu vastu võtta natuuras, kes maksab meega, kes talvekartuliga, kes annab oma varudest mõne tööriista jne.elamiseks läheb vaja ka raha, kuid uskumatult palju  vajaminevat saab ka ilma raha vahenduseta hankida. riik peaks mõtlema hoopis selliste väikeste nokitsejate toetamisele, sest sealt tulevad uued töökohad, ideed jne. üks võimalus oleks vähendada fie-de sotsmaksu ja tulumaksu. on juba maksuameti asi, välja selekteerida need, kes seda kuritarvitavad.

veel rohkem tarbijaid

vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist.(joshua)

hr neivelt teeb ettepaneku siduda pension laste arvuga ja miks on vaja lapsi, sest on vaja töölisi. ma saan aru kui muretsetakse eesti rahva hääbumise pärast ja eks minulgi kripeldab see hinges. eestlased on hoidnud oma arvu mõistlikuse piirides, ruumi on palju ja meie maa toidaks meid ära nii, et jääks ka puutumatut loodust. tore on kui meie lastest kasvaksid inimesed, aga kahjuks saavad neist töörügajad ja tarbijad. me ei ole enam inimesed vaid lihtsalt tarbijad. juba lasteaias peab laps alustama ettevalmistust karjääriks ning kui saabub aeg kooli minna siis hakkab tõeline lapse vormimine tööliseks ja tarbijaks. mida sõnakuulelikum, initsiatiivitum, vähem oma peaga mõtlevam, keskpärasem laps on seda parem, tulevikus esitab ta vähem küsimusi ja krahmab kokku kõike rämpsu, mida talle ette antakse. kas ma suudan ujuda vastuvoolu ja kaitsta oma last-lapsi selle põrgu eest. ühiskonna surve on tugev. riik finantseerib laste sündi, siis vormib neist tööorjad ja tarbijad, kes siis töö- ja tarbimismaksude kaudu riigi rahakotti täidavad. kas inimene on siis tõesti loodud tööd rabama, asju kokku ostma. ning pärast kui meist on kõik mahlad välja imetud, siis saabub pidevate tervisehädadega virelemine, mida kutsutakse pensionieaks.

töö on ületähtsustatud

inimesed on oma elu korraldamisel võtnud aluseks töö ja sealt tulenevad hüved ning võimalused. ühesõnaga kõik on seotud tööga ja kui see peaks kaduma on jama majas, sest ollakse ennast sisse mässinud rahavõrku. samuti on tööst sõltuv riik ja ühiskond. kuna töökohad on kõige tähtsamad, siis tuuakse ohvriks keskkond, inimsuhted jne, kõik mis on mõnusaks eluks vajalik. ei osata enam näha muid alternatiive, nii karjubki obama appi: inimesed ärge lõpetage tarbimist, ostke nagu varem. hirm töökohtade kadumise ees on suur, sest see võib viia usa senise riigikorralduse kokkuvarisemiseni. äkki peaks varakult hakkama riiki nii ümber korraldama, et see ei sõltuks ainult töökohtadest, viimases hädas seda tehes võib asi minna verevalamiseni ja seda pole nüüd küll vaja. kas siis tõesti ei nähta, et selle jamani viiski ületarbimine, millest tekkisid illusoorsed töökohad, mida tegelikult tekkima ei oleks pidanudki. teiseks kuidas saab samas mahus edasi tarbida, kui raha otsas, võib ju tahta ostupidu jätkata, aga kui pappi pole ja laenud kaelas pole see lihtsalt võimalik. tuleks siiski näha teistmoodi võimalusi, kuidas elu, ühiskonda ja riiki korraldada. senine viib varem või hiljem katastroofini, praegune olukord võib olla lihtsalt märk tulenevast suuremast jamast, või siis ongi juba jama käes. kes varem suudavad muutuda, need jäävad ellu.

armastus ja anarhia

ega ma ei tea kummastki suurt midagi. kas minu tunded mahuvad mõiste õige armastus alla, või kas minu arusaamad anarhiast lähevad ikka anarhistide omaga kokku ? mõlemale küsimusele võib vist vastata eitavalt. ühesõnaga valitseb dogma, et kui ollakse abielus, või vabaabielus, siis ei tohi kellegi teise vastu tundeid olla, seda käsitletakse hirmsa reetmisena. lisaks valitseb seisukoht, et tunded saavad olla vaid ühe inimese vastu olla korraga ja kui nii ei ole siis on tegemist jubeda hälbega. korraga võib südames olla ainult üks mees, või naine. seda viljeletakse ning peetakse õigeks ka juhul, kui  armastus on kadunud. enamustes suhetest kaob armastus varem, või hiljem, teisiti läheb ainult välismaa filmides. suhe, mis rajatud ainult tunnetele, ongi vist kirjutatud rohkem liivale. kui tunded läbi, aga  teineteisega on jätkuvalt mõnus koos elada, miks siis ei või kooselu toimida tunnetega väljaspool ? kas takistab omamis soov, või hoopis hirm ? kas “armastus” vajab tingimata omamist ? võib ju armastada kedagi ilma füüsilisse suhtesse laskumata. süda võiks vaba olla kõikidele võimalustele, mitte teda vangistama.

7 paigalsammu

alles see oli kui, me pidime sms laenu toel saama 15 aastaga viie rikkama hulka. täna topiti mulle postkasti üllitis, kus räägitakse seitsmest sammust, mis meid taas haljale oksale viivad. ega ma neid parteide propaganda üllitisi ei loe, aga kuna hetkel on kriis ja eriolukord, siis tegin erandi. ei midagi uut, ega teistmoodi, meie naabritel on samasugused sammud, väikeste variatsioonidega. kuidas me siis konkurentsieelise saavutame, kui meie sammud on samad, kui konkurentidel ? ei sõnagi väikeettevõtlusest, kodanikuühiskonnast, rahvaharidusest(ei mitte ümberõppest, ega palgaorja väljaõppest). ministeeriumid, valitsus- ja haldusaparaadi vähendamisest. räägiti ettevõtja väiksemast riigi poolsest ahistamisest, ainult sõnad.  nii kaua kui mutike, kes turul hapukapsaid müüb, peab maksma tuhandeid kroone riigilõivu ja määrima hunniku pabereid, ei ole mõtet ettevõtlusvabadusest rääkida. see sama mutike on ettevõtluse alustala. liiga majanduskeskne tekst, majanduse ületähtsustamine ongi viinud meid tänasesse olukorda. peale tükikese hävinud ökosüsteemi, ei pakkunud see leht midagi.

vähem tööd ja asju, rohkem vaba aega enesele ja lastele.