palju on räägitud maal elamise hinnast. maainimesed räägivad maaelu kallidusest, külapoes on hinnad märgatavalt kallimad, laste huvialaringid, teenused, meelelahutus jne on kaugel. kõik see vastab tõele. aga küsimus on hoopis elulaadis, kui tahad elada maal nagu linnas, tarbides sama palju poekaupa, käia spordisaalis trennis jne, siis on maal elamine kallim, kui linnas. nautides võimalusi, mida pakub maa, on lood vastupidi, kasvatades ise enamus oma söögist, korraldades kohapeal meelelahutust ja huvialaringe, hankida ise küttematerjali jne, saab hoopis vähemaga hakkama, sest sõltuvus rahast on väiksem. suur vahe on kuludes riietele, elades linnas pidin tööl ja väljas käimiseks ostma pidevalt uusi riideid, ma ei jõudnud neid ära kanda, kui nad vähegi luitusid, või moraalselt vananesid, siis heitsin nad kõrvale. nüüd elades viis aastat maal ei ole ma suutnud neid kõrvale pandud riideid ära kanda, varusid jätkub veel mitmeks aastaks. siin ei pöörata välimusele nii palju tähelepanu, vähe uuemad ja kobedamad riided on mul ainult suures linnas käimiseks. tore on see, et mood mind enam ei huvita, ma isegi ei pane seda väga tähele. nagu ütles kadunud suumani sass: mood see on uue aja praak.
Arhiiv: aprill 2009
mis maksab maal elamine ?
kool ja ike
ma unistan koolist, mis oleks mõnus kooskäimise koht, kus saaks vastused oma küsimustele, arutleda elu üle, õppida sügavamalt asju, mis huvitavad, veeta aega looduses jne. kahjuks meenutab kool rohkem vabakäiguvanglat, kus sund ning surnud dogmade ja teooriate pähe tuupimine, kus ruumi vajalikule on jäänud väheseks. hariduse taset ei näita, mitte hinnete kõrgus, vaid laste hulk, kes lähevad rõõmuga hommikul kooli. kahjuks ei ole nende hulk just suur. ah, et kool annab eelduse karjääriks, aga milleks seda vaja on. ah et siis saab teenida rohkem raha ja osta rohkem asju, suurema auto ja maja, tänan ei. keskkooli lõpetanud inimesed oskavad tõestada teoreeme, lahendada keerulisi ülesandeis, aga ei oska tulle toime igapäevase pere finantsmajandusega, hoida tulud ja tulud tasakaalus, arvutada intresse jne, või mis keskkooli, vaid ka ülikooli majanduseeriala lõpetanud ei oska ette näha toimuvat. ametikoolgi ei pea olema tuim oskuste lihvimine, vaid sotud laiema maailma tunnetusega. haridust ei saa loomulikult üles ehitada ainult laste huvidele, aga kindlasti saab õpetada nii, et ei kustuks sära silmadest ja vaibuks elulust.
kui bolševikud pidid oma unistuse, maa proletariseerimise, läbiviimiseks kasutama jõudu, küüditama ja tekitama näljahädasid, siis liberaalid on proletariseerimise läbi viinud nagu möödaminnes ja näiliselt vabatahte alusel. talupoegade klass on kaduv nähtus, endised vabadest ettevõtjatest talupoegadest on saanud sulased suurtaludes, töölised põllumajandus suurettevõtetes, metsatöölised, või tehasetöölised.
kus pesitseb viga ?
õppides ülikoolis majandust, hakkas mulle tunduma, et rahanduses on midagi valesti, aga ma ei saanud mis nimelt. nagu koitis, et viga peitub raha ja turuga seoses. siis sattusid mu kätte kalev jaiki raamatud kaks majandusteadust ja majandusalased mõisted. neid raamatuid lugedes sain aru, et olin vaistlikult õige suuna leidnud, raha ei saa olla kaup, ega olla kaubana turul. kui raha on kaup, siis on tal hind ja hind kõigub. see teeb kogu majanduse haavatavaks ja ebastabiilseks. raha peab jääma võlakirjaks . sama kehtib kõikide finantsinstrumentide(aktsiad, võlakirjad jne) kohta. kui ma näiteks teenin tööga tunnis pool kotti kartuleid, siis raha hinna muutudes teenin järsku hoopis veerand kotti kartuleid, kuigi tööd tegin ma sama palju ja ka kartulite tootmine maksis sama palju, kui enne. kas ei peaks riigid selle asemel, et raha-ja aktsiaturge ergutada, need hoopis sulgema ? kes tahab tegevuseks lisaraha saada võib emiteerida nimelisi ja tähtajalisi võlakirju, milliseid ei saa edasi müüa, ainult pärandada.
