ajaloost teame, et kui tehniliselt arenenud tsivilisatsioonid oma raskuse all kokku kukuvad, võtavad nende maad üle enamasti primitiivsemad rahvad. arvatavasti jäävad ellu ka tsivilisatsioonis elanud ja primitiivsemat elu harrastanud inimesed, kes ajapikku segunevad uustulnukatega. kui peaks saabuma lääne tsivilisatsiooni lõpp, kaovad esinesena inimesed, kes on sõltuvad tehiskütustest, välisenergiast ja teenindusest. kes ei oska ise toitu kasvatada ega hankida ning ellu jääda kui keskküte nende elamist ei soojenda. võimust võtavad jälle primitiivsemad rahvad, kes oskavad hakkama saada ainult oma lihaste jõule, samuti inimesed kes pole lääne tsivilisatsioonis läinud kaasa liigse  tehnika arenguga, või loobunud sellest, omades teadmisi ja oskusi toimetulekuks omal jõul. kas ei peaks olema üks osa meie  julgeolekust selliste oskuste säilitamine ?

ikka hargmaistele suurkorporatsioonidele. ostjale mitte, kuigi alguses võib nii tunduda, kuna koduturule sisenevad suurfirmad löövad hinnad alla, kuid olles alla neelanud või välja tõrjunud kohalikud, tõusevad hinnad ja halveneb kvaliteet. paradoks on see, et vabaturg soodustab monopolide teket. eelistan kohalikke väiketootjaid ja pikemas perspektiivis olen võidus.

nii mõnigi on saanud pasunasse mõne suure ja tugeva tüübi käest, pole hullu olnud, füüsiline valu kaob kiiresti. aga tihti on suure ja tugeva seljataga kamp nõrgukesi, kes siis kui oled suurema käest esimesena pasunasse saanud, tulevad tema selja tagant ning  löövad veel lõpuks jalaga, kui oled juba pikali maas. mäletan, et need tüübid tekitasid kõige suuremat jälestust. nad kiitsid alati suurele poisile takka, lootes nii saavutada soosingut.  soosing oli tavaliselt väga habras ja muutuv ning ega suure poisi võimgi polnud igavene. usa seljatagune on meile turvagarantiiks vene vastu. aga kui usa peaks langema, kas ei saa meie saatus olema seda kohutavam, kas ei tule ja anna meile siis lõuksi kõik need, keda olema suure poisi selja tagant torkinud ja jalaga löönud ? mind teevad sellised visioonid igaljuhul murelikuks. äkki on siiski olemas mõni teine koostöövorm usaga, mitte selline tavaline äbariku ja suurepoisi variant.

energiajulgeoleks sõltub energiasõltuvusest, mida suurem on sõltuvus seda haavatavam süsteem on, nii sisemistele, kui välimistele teguritele. meie valitud helgedpead pakuvad julgeoleku probleemi lahendamiseks tuumajaama, aga kas see lahendab probleemi ? ei sest sõltuvus energiast jääb samaks, või isegi suureneb. energiajulgeoleku probleemi kõige odavam ja kiirem lahendus on sõltuvuse vähendamine, see tähendab kodumajapidamiste ja ettevõtete energia tõhususe suurendamist ja seni toimuva mõttetu raiskamise vähendamist. nii kataksime oma vajadused ära päikese-, tuule-, puidu-ja pisku põlevkivienergiaga, selle viimase kasutust tuleks muidugi tõhustada ja C02 heitmetele lahendus leida. nii kaua, kui eesti ja euroopa on energiasõltuvuses, sõltume ka venemaast.

vähemalt selline mulje jääb, kui arvestada inimeste suhet autodesse. tallinnas on võrreldes tartuga head rattateed, aga vähe rattureid, tartus siis vastupidi. tartu kihas nädalavahetusel ratturitest ning isegi südatalvisel argipäeval ajavad tartus inimesed jalgrattaga oma asju. nii tundubki, et tartlastel ei ole massiliselt eneseväljendus probleeme, mida peab leevendama autoga.  kummaline on ainult vastupidine linnavalitsuse suhtumine, kui tallinna linnaisiad on rajanud rattateid, siis tartus hakatakse alles nüüd rattateedega tõsisemalt tegelema. teiseks ässitas tartu linnaisad politseid kõnniteel sõitvatele ratturitele  kallale, tallinnas ma küll kuulnud ei ole ja pole ka ise kogenud, et kõnniteel sõitmise eest oleks trahvi tehtud. euroopa linnad kubisevad ratturitest, usa omad autodest, kaks erinevat kultuuri, üks orienteeritud tagasihoidlikusele, teine raiskamisele. väike eesti, aga kaks erinevat olemust.

inimesed on oma elu korraldamisel võtnud aluseks töö ja sealt tulenevad hüved ning võimalused. ühesõnaga kõik on seotud tööga ja kui see peaks kaduma on jama majas, sest ollakse ennast sisse mässinud rahavõrku. samuti on tööst sõltuv riik ja ühiskond. kuna töökohad on kõige tähtsamad, siis tuuakse ohvriks keskkond, inimsuhted jne, kõik mis on mõnusaks eluks vajalik. ei osata enam näha muid alternatiive, nii karjubki obama appi: inimesed ärge lõpetage tarbimist, ostke nagu varem. hirm töökohtade kadumise ees on suur, sest see võib viia usa senise riigikorralduse kokkuvarisemiseni. äkki peaks varakult hakkama riiki nii ümber korraldama, et see ei sõltuks ainult töökohtadest, viimases hädas seda tehes võib asi minna verevalamiseni ja seda pole nüüd küll vaja. kas siis tõesti ei nähta, et selle jamani viiski ületarbimine, millest tekkisid illusoorsed töökohad, mida tegelikult tekkima ei oleks pidanudki. teiseks kuidas saab samas mahus edasi tarbida, kui raha otsas, võib ju tahta ostupidu jätkata, aga kui pappi pole ja laenud kaelas pole see lihtsalt võimalik. tuleks siiski näha teistmoodi võimalusi, kuidas elu, ühiskonda ja riiki korraldada. senine viib varem või hiljem katastroofini, praegune olukord võib olla lihtsalt märk tulenevast suuremast jamast, või siis ongi juba jama käes. kes varem suudavad muutuda, need jäävad ellu.

eesmärk: võidab see kellel on rohkem uusi asju

vahend: raha

vahendi hankimine: palgaorjus, kuritegevus, bisnis, sms laen, looduse ekspluateerimine

tegevuse kaasnähud: hävinenud elutegevus maal(pole oluline, kuna eesmärk pühitseb abinõu)

tegevuspaik: polsterdatud põrgu e. tsivilisatsioon

turufundamentalistide vabaturu eelduseks on, et turuosalised käituvad ratsionaalselt ning seega käitub ka turg ratsionaalselt. aga elu näitab juba ammu midagi muud. osalejaid suunavad hoopis emotsioonid, eelkõige ahnus. aga ikka ja jälle astutakse ühe ja sama reha otsa. koolis majandust õppides, korrutati meile, et turud on ratsionaalsed, juba siis tekkisid mul kahtlused selle teooria paikapidavuses. vabaturumajandus toimiks, kui kriitiline mass inimesi mõtleks ratsionaalselt.

valitsused ja majandusinimesed püüavad majandust tagasi tõsta vanle teele, ehk siis sinna samasse, kus ta suure kiirusega teelt välja põrutas. taotakse uskumatuid summasid maksumaksjate ja laenajate raha, vanade tehnoloogiate, süsteemide, ideoloogiate, institutsioonide elus hoidmiseks. milleks ? kas hirmust tundmatu tuleviku ees ? vana mugav tuntud rada tundub turvaline. tuleb välja, et see turvalisus on puhas illusioon, aga ikkagi püüeldakse sinna poole. mingid tähtsad eesti äri- ja arvamusliidrid kohtusid hotell olümpias arutamaks tulevikku. kohtuti samas vanas mandunud õhkonnas, mugavad toolid, powerpoint, gatering, peened napsid. millised uued ja äkilised ideed sellises sumbunud õhustikus saavad tekkida ? väga vähesed ! parimad ideed tekivad ikka kuskil askeetlikemates garaaži või keldri tingimustes. tean omast käest kui raske on loobuda vanast sisse harjunud ettevõtmisest, mis ei paku vaimule enam midagi, kuid siiski on veel toeks rahakotile.