loobuda, või võidelda ? võtta, või jätta ? mina valin loobumise ja jätmise, vähemalt, mis puudutab tarbimist, krediiti, palgatööd, rahasõltuvust jne. loobun, jätan asjad omale koju tassimata, mõne kalli trendika hilbu poodi riidepuule, või mõne kilomeetri autoga sõitmata. loobumine on pehme tee, see toimib vaikselt, aeglaselt ja tõhusalt. võitlus on aktiivne tee, millegi lahendamiseks, kuid see tekitab paljudes trotsi ja vastutöötamist. kas visiata mõne  tarbimisasutuse aknad sisse või loobuda seal käimisest ? mina valin viimase, eiran ja jätan. loobudes jääb endale rohkem energiat ja aega. vahel läheb vaja võitlust enesekaitseks, kui enam midagi muud ei aita, kui ellujäämine on ohus. tabada ära millal tuleb jätta ja millal võidelda on elamisekunst, tao tee, toimimise vägi.

perekond on reaalselt toimiv kahe või enam inimese  kooselu vorm majandamiseks ja järglaste kavatamiseks , olenemata riiklikust tunnustamisest või mõne ideoloogia(religiooni) heakskiidust. ai kus mulle ei meeldi definitsioonid, aga see kukkus küll selle moodi välja . seega kas riik või kirik mingi peremudeli heaks kiidab pole oluline. võin vabalt elada perena naisega, mitme naisega, või olla ühe naise teiseks meheks. peasi, et asi toimiks ja kõik oleksid rahul. kokkulepete küsimus !

vähemalt on täna selline päev usas ja homme mujal  https://www.adbusters.org/campaigns/bnd andmetel. naljamehed on selle päeva pannud usas toimuva ostuorgia päevale ehk mustale reedele. nähtavasti on see usa kaupmeeste õnnepäev pärast reedet jätkub jälle allakäik. eestimaal pole aega inimestel tarbimisega tegeleda, vaja lahinguid lüüa pereväärtuste loosungi eest. aga jätame need  hirmunud tegelased ning naaseme lõbusasse ja õnnelikku tarbija maailma.

järgnevalt lõbus pildiseeria interneti avarustest, hoiatamaks milleni võib viia mõõdutundetu tarbimine, kui mõni ostleja avastab krediidilimiidi ületanud olevat ning küllastuse saab ja mis see endaga kaasa võib tuua:

oleme kuulnud ja ka ise mõelnud, et kui saaks palju raha küll siis oleks vabadus. saaksime teha mida tahame ja elada kus tahame. esmapilgul paistabki nii olevat. aga vastuolu on selles, et raha on  suurim sõltuvus. kui sul on panga arvel kopsakas summa siis sa sõltudki sellest, kujundades oma eluviisi selle järgi. kui aga puudub suurem summa pangaarvel, siis on sõltuvus rahast eriti nähtav, sõltud töökohast, pankadest, turuhindades, pensionist jne. igaljuhul on sõltuvus rahast. nii siis tegeliku vabaduse tagab eluviis, mis sõltub võimalikult vähe rahast. päris ilma rahata on keeruline, aga vähesemaga saab hakkama küll.

kuidas see inimene ikka nii loll on ? me ei ole inimesed oleme lüpsilehmad, keda lüpsavad: pankurid, arendajad, kaupmehed, mõttetu nänni tootjad, ravimifirmad, kapitali omanikud, pensionifondid, veefirmad, toiduainete tootjad, autotööstus, riik, kaevandajad jne jne. ja ise oleme veel sellega rahul ja peame seda kõrgelt arenenud ühiskonnaks.

ajaloost teame, et kui tehniliselt arenenud tsivilisatsioonid oma raskuse all kokku kukuvad, võtavad nende maad üle enamasti primitiivsemad rahvad. arvatavasti jäävad ellu ka tsivilisatsioonis elanud ja primitiivsemat elu harrastanud inimesed, kes ajapikku segunevad uustulnukatega. kui peaks saabuma lääne tsivilisatsiooni lõpp, kaovad esinesena inimesed, kes on sõltuvad tehiskütustest, välisenergiast ja teenindusest. kes ei oska ise toitu kasvatada ega hankida ning ellu jääda kui keskküte nende elamist ei soojenda. võimust võtavad jälle primitiivsemad rahvad, kes oskavad hakkama saada ainult oma lihaste jõule, samuti inimesed kes pole lääne tsivilisatsioonis läinud kaasa liigse  tehnika arenguga, või loobunud sellest, omades teadmisi ja oskusi toimetulekuks omal jõul. kas ei peaks olema üks osa meie  julgeolekust selliste oskuste säilitamine ?

olen sellise päälkirja all ühe üllitise avaldanud. nüüd siis kirjutan lisa.  liberalistid, st need keda meie tunneme turufundamentalistidena, lammutavad ühiskonda indiviidideks. on ju üksikisik rohkem turu meelevallas ja sellest sõltuv. liberaalid rõhutavad indiviidi majanduslikke õigusi  ja õigust kulutada kasumit eelkõige omaenese heaoluks. anarhistid, st mitte kõik voolud, lammutavad ühiskonna vanu ja iganenud kooslusi, et saaksid tekkida uued, vabatahtlikud kooslused: kogukonnad, kommuunid, kodanikeühendused, seltsid jne jne. anarhistid rõhuvad eelkõige solidaarsusele.

inspireeritud erich frommi raamatust: „omada või olla“.

tahe omada on vaevanud lääne kultuuri kaua, nüüd on seda omaks võtmas ka ida kultuur, kuid selle uues vormis. kunagi oluline omamime, omand pidi olema igikestev, edasi antav isalt pojale, täna on oluline omastamine. ei ole oluline asja kestvus, sest rahulduse saab hoopis omastamise protsessist, lisaks peab omastatav olema vingem, kui teistel. rikas konkureerib teise rikkaga ning vaene teise vaesega, igaüks oma võimaluste piires. tung omandile tingib vajaduse teha rohkem tööd, sest ainult tööd tehes on võimalik suurendada omastamis protsesside ja omandi hulka ja suurust. omand ja omandamine on alati piiratud ning piiratusele suunduv. olejad rahulduvad olemuse ja olemisega. kuna nende vajadus midagi omastada on väike, siis saavad nad nürida töö tegemise asemel olla ja luua.

• heaolu-tööjõuturust
• rahaasjad-pankadest
• toit-põllumehest, tootjast ja kaupmehest
• haridus-valitsusest
• vabaaeg-televiisorist ja seltskonnaajakirjadest

mis siis meist endast sõltub ?

ilmas on kõige kasulikum tegevus  jõudeelu. ei ole frustreerivamat, nüristavamat, manduvamat, depressiivsemat, ajusid suretavamat, tervist ruineerivamat tegevust, kui töö. kaunemad asjad on loodud ikka jõudeelu hetkedel, perega ja sõpradega veedetud aeg, kunst, luule jne. tööga kurnatakse maad, saastatakse loodust, tekitatakse mürke, valmistatakse tuumarelvi, kilet, hummereid, ülikondi ja muud rämpsu. ah kas ei ole mitte mõnus veeta sõpradega aega, nii palju kui süda ihkab, tormamata tööle, või tööle mõtlemata, veeta päevi raamatukogudes, metsas, mere ääres, peenramaal, maja ehitades,  perega, armukesega, luuletades, joonistades, meisterdades, lugedes, pilvi vaadates, õlut libistades, teed juues jne. võrratu!