vastastikuse abistamise kassa

hardo pajula kirjutab oma raamatus, majanduslik inimene ja poliitiline loom, pankroti veerel kiikuvatest pensionide-ja haigekassadest.  pankroti äridesse raha paigutamine pole teab, mis mõistlik mõte. üks abinõu, kuidas oma vanaduspõlve kindlustada on sõprade vahel vastastikuse abistamise kassa loomine. milline ostaks väikelinna, või selle lähedale maja koos suurema maatükiga. maja tuleks muuta energiatõhusaks, lisaks päikesekollektorid ja-paneelid. maatükkile istutada mets säält saab hiljem küttepuid. elamine peaks olema võimalikult energiasõltumatu, st madalaid püsikulusid. enne majja päriselt kolimist saaks seda kasutada suvemajana. teiseks koguda nii palju kapitali, et saaks palgata maja pääle ka põetaja.

kas suurem on parem ?

pangad ennustavad, et märtsis satuvad paljud piimatootjad raskustesse, et ei suuda enam laene tagasi maksta, neile samadele pankadele muidugi. viimaste aastate hää piimahinna paistel on tehtud suuri investeeringuid, suurendatud piimakarja ehitatud kolossaalseid lautu jne. nüüd siis piimahind erinevatel põhjustel tipuga võrreldes pää kaks korda langenud. eesti piimatootmine on liikunud pidevalt väikestelt peretaludest suurfarmidesse, viimased on aga järskude muutuste suhtes eriti tundlikud. suurfarm on küll teatud mõttes efektiivsem, kuid sõltuvus töötlejast väga suur. aegade halvenedes ei ole võimalik piimakardadega minna ise otse tarvitajale piima viima. küll aga on selline võimalus väiketootjal, kellel on lihtne võimalus veel ise piima väärindada, ehk siis annab vetametile teada, et hakkab oma koduköögis juustu, jogurtit jne valmistama ja turule viima. väiketootjal on küll rohkem tööd, aga samas on ta töötlejatest ja jaekaupmeestetst sõltumatu, mis tagab sissetuleku stabiilsuse.

kas suurem on odavam ?

täna poes pesupulbrit ostes, tabasin ennast mõttelt, et kas suurem pakend on ikka odavam ? hind küll, aga kas ka maksumus ? olen selle üle ennegi juurelnud, eriti siis, kui nõrkuse hetkel ostetud suuremat kogust ära ei jõua tarvitada ning see rikki läheb. asi on psühholoogias, esmalt köidab suurema pakendi puhul soodsam hind, teisalt kui on suurem ports ees, siis kaldume raiskama e üle tarvitama. kui aga meil on väike pakend ja pidev defitsiidi tunne, siis doseerime ka vähem. see kehtib nii pesupulbri, toidu ja ka energia kohta. mida odavam on energia, või mida väiksema energia tarbega seadmed meil on (led lambid) kohta. suurem pakend ja odavam energia on ainult tugevatele😀

autorikaitse objekt

see tekst, mida te hetkel loete on autorikaitse objekt, st ilma autori loata ei ole lubatud:
loetud teksti peale mõelda rohkem, kui üks kord
loetud teksti siduda oma mõtetega, ega tekitada uusi seoseid
loetud teksti edasi rääkida kolmandatele isikutele
loetud teksti sisu üle arutada kolmandate isikutega
jne, jne….

hierarhiad

taandarenevalt:
laisk tark
laisk loll
agar tark
agar loll

küsimus, kuidas neid viimaseid nii palju on, eriti meie elu korraldajate seas, võinesimesed kolm võivad oma vahel sualiselt kohad vanities, aga viimane jääb alati paika ?

töö ja rikkus

räägitakse, et tee tööd ja näe vaeva, siis jõuad haljale oksale, saad rikkaks. luterlik töömoraal. mõni päev tagasi võis kuulda ja näha uudist, et eestlastel on euroopa liidus kõige pikem töönädal ja lühim puhkus ning teine uudis varasemast ajast räägib, et eestlased on eu rikkuse tabelis tagumises otsas. miski on siin ju valesti, teeme kõvasti tööd, aga jääme vaesemaks, või siis püsime samal tasemel. järelikult teeme palju tühja ja odavat tööd. lihtsalt töö rabamisest ei piisa, peab olema ettevõtlikkust, nutti, teadmisi ja õnne.

kohalik majandus: linna ja maa koostöö

et elu maal ei hääbuks on vaja maa ja linna tihedat koostööd ja seda nii üksikisiku, perekonna, küla-asumi, valla-linnaosa ja maakonna-linna tasemel. maal on siiski peamine võimalus elatist teenida toitu kasvatada ja töödelda. siin on suhteliselt väikeste kuludega võimalik alustada, siin ma pean silmas muidugi väiketootmist. probleemiks on ainult toodete müük. väiketootjale on kaubanduskettide tingimused orjastavad ja ebasoodsad. jäävad üle ainult väikepoed, turud-laadad ja otsemüük. need kaks viimast vajavad veel tootjalt lisaaega. siin saavadki linnainimesed ulatada abikäe, organiseerides asutustes, elupaikades toidukohtumisi, kus grupp tegelasi tellib talumeestelt otse toidu, talumees tuleb kindlal ajal kokkulepitud kohta ja annab tellijatele tellimused üle. nii saavad linlased värske, nimega toidu soodsalt kätte ning talumees väiksemate müügi-ja ajakuluga tegutseda, keskendudes rohkem toidu tootmisele. nii liigub raha ilma vahendajateta otse maale. on hea teda, et ka eestis järjest rohkem tekivad sellised ühendused. maailmas on palju erinevaid otse tootjalt tarbiale süsteeme. näiteks kogukonna poolt toetatud maaviljelus, kus ostjad ainult ei osale oma rahaga, vaid ka teevad taluniku juures tööd, saades selle eest vastu odavamalt tooteid. näiteks võib luua lambakoperatiiv, kus linlane rahastab kevadel lambatalle(de) ostu, talumees kasvatab need suvel üles, ka linlane käib aeg-ajalt abis ning sügisel, või talvel tehakse lammas ühiselt lihaks, see juures lamba hinnast arvestatakse maha soetamiskulud ja panus kasvatamisele. vene ajal nimetati seda sefluseks, sest paha tihti oli see ainuke võimalus saada värsket ja korraliku toitu. koperatiivi saab suurendada üksikisikult-perekoinnalt, asutustele ja asumitele, kus näiteks asumi huvitatud inimesed võtavad suuremal hulgal loomi, või külvavad taimi. koostöövõimalusi on väga palju ning et elu maal ja väiketootmine välja ei sureks tuleb neid võimalusi aktiivselt rakendada, sest valitsus sellega ei tegele ja ei peakski, kui me ise tegutseme, külastame vähem välismaised supermarketeid, rohkem turge, laatu ja organiseerime toidukohtumisi. ka talumeestel ei tasu oodata, millal linnast kaubale järele tullakse, vaid osaleda aktiivselt toiduringide-koperatiivide loomisel. nii liiguks raha oma loomuliku rada pidi, ega peaks organiseerima maapiirkondade abistamist ebaefektiivsete ja kalliste toetustega. ja ohtu, et raha liigselt linnast maale hakkab voolama ei ole, sest suurem osa liigub sellest nii kui nii tagasi, sest linnades toodetakse rohkem vajalikke kaupu.

kohalik majandus: küla-asum

järgmiseks tasandiks kohalikus majanduses võib pidada maal küla ning linnas asumit, nt tallinnas kalamaja, mustamäe, uue-maailma, tartus karlova, supilinn jne. sellel tasandil asuvad juba hulga ettevõtteid. külades toidu tootjad, ehitajad-muud meistrimehed jne, asumites kauplused, kohvikud, teeninduseetevõtted jne. on ju loomulik, et elades maal, ei lähe me piima ostma poodi, vaid ostame oma küla lehma-,või kitsepidajalt, värske koduleiva ja kanamunad naabritädilt. hea on osta vaja minev loomne toit nendeĺt, kes külas toimetavad, nii liigub raha linnast maale, andes tööd kohapeal. kahjuks esineb küllalt sageli vanu perede vahelist vimma, mis takistab kohalikku majandust, ei saa piima milvilt osta, sest tema kadunud mees, sõitis korra traktoriga meie maa peale jne.vahepeal jäi maal endale toidu kasvatamist vähemaks, eelistati toit osta linnast, töökoha lähedalt, nüüd on asjad jälle muutumas, väikestviisi maaviljelus on jälle moes. peamiselt kasvatatakse taimset toitu, loomadega on keerulisem, kui peab linnas tööl käima. ka asumites on soovitatav teha vajalikud ostud ja tellida teenused kohapeal, ainult need mida ei ole võimalik kohapealt hankida, osta kaugemalt sisse. kohalike ettevõtete all, tuleks mitte ainult silmas pidada asukohta, vaid ka seda, et ettevõte kuuluks kohalikele. järjest enam on hakanud levima linnas toidu kasvatamine. esmapilgul võivad tunduda kohalikud tooted kallid, aga see on näiline. tegemist on toodetega, mida ei saa võrrelda masstoodanguga, kohalik on tavaliselt käsitöö, või pool-käsitöö, seega tööjõumahukas, samas aga kvaliteetne ja ehe. kohalikul tasandil liigub  toodete ja tootja kohta informatsiooni, saab teda külastada ja tema tegevusega tutvuda, milline võimalus puudub, aga kauge masstootja puhul. oma naabri sohi tegemine tuleb kiiresti välja. kohalik toit on värskem, puhtam ja töötlemata va muidugi nende oma kes oma põlde mürgitavad. seega lihtsat ja algupärast majandust saab viljeleda edukalt ka küla-asumi tasandil. siin on palju kauba-teenustevahetust partertehingutena, mina sulle kartulit, sina mulle lambaliha jne.

milleks meile pealinn ?

milleks on riigil vaja pealinna ? kas tegemist ei ole mitte iganenud, enne infotehnoloogia ajastu, nähtusega-regaaliga? miks ei ole olemas peamaad, peamaakonda, peavalda, peaküla ? sai palju küsimusi. pealinna asemel võiks olla linnade võrgustik, mille vahel oleks jagatud ka valitsemisasutused. osades riikides on pealinnad suurimad linnad riigis, teistes aga mitte. meil eestis võimendab tallinna pealinnaks olemine, tallinna domineerimist veelgi. see on probleem, nii konkurentsivõimele, kui ka sõjalis-strateegiliselt. on teda, et riigid, kus üks linn on teistest tugevalt üle on väiksema konkurentsivõimega, kui need kus mitu keskust. linnad koondavad nagu mustad augud, energiat-ressursse. pealinna langemine sõjas on rahva kaitsevõimele tõsine psühholoogiline hoop. pealinna kaitsmisele koondatakse tohutud jõud, kuigi strateegiliselt võib olla pealinn halvas kohas, kehvasti kaitstav. samas, kui tegelikult edu saavutamiseks peaks jõude kasutama mujal. kui aga on palju tugevaid keskusi on vastasel raske koonduda ja ühele keskenduda.

kohalik majandus-perekond

perekonda, või leibkonda võib lugeda kõige väiksemaks majandusüksuseks ja nii on ta ka ajalooliselt olnud, e eelkõige majandusliit ellu jäämiseks. pereliikmed tegutsevad eluks vajalike toodete-teenuste hankimise nimel. muiste kütiti loomi ja püüti kala, hiljem kasvatati ise toitu ning materiale riiete tegemiseks ja peavarju ehitamiseks. siin peab veel mainima, et perekond ei ole olnud alati mees-naine liit, mis on küllalt hiline nähtus, vaid hoopis paindlikum üksus, näiteks mitu põlve koos elavad naised ja nende lapsed. tänapäeval hangitakse hüvesid eelkõige raha vahendusel, pereliikmed tegelevad ettevõtlusega, või käivad palgatööl, saavad rahapalka ning vahetavad raha vajalike toodete-teenuste vastu. rahakeskne mõtlemine on viinud illusioonini, et ainult raha eest saabki eluks vajalikku, et kõige tähtsam on omada raha. kõige olulisem on siiski eluks vajalik ise, kui keskenduda sellele, siis läheb pilt avaramaks ja tekib alternatiiv. on ju võimalik osa toidust ise kasvatada, või küttematerjal metsast tuua. mitmekesine hüvede hankimine loob turvalisema elu, raha on iseenesest väga ebastabiilne nähtus ja ega tingimused toidu kasvatamiseks iga aasta ideaalsed ei ole. miks, siis ainult rahale panustamine hea ei ole ? sest  rahast on tehtud omaette kaup, millel on hind ja see kõigub, ehk lisades süsteemi ühe muutuja. teete tunni tööd ja see maksab kott kartuleid, nüüd aga muutub raha hind ja te saate sama palju töö eest ainult pool kotti kartuleid, vahel võib juhtuda, et ka poolteist. teiseks aitab osaline hüvede ise loomine hoida defitsiitset raha perekonnas, ega lekita seda ülemäära välja. nagu ma sissejuhatavas postituses kirjutasin, lekivad meil kõik üksused, ka perekonnad. ka perekonnad lagunevad majanduslikel põhjustel ning luuakse uusi suhteid majanduslikult toime tulevamate meeste-naistega. see on loomulik protsess, mille vältimiseks peaks vaatama perekondaka, kui majandulikku liitu ning tugevdama ja mitmekesistama eluks vajaliku hankimise viise.