rahavaba
ilma rahata pole praeguses ühiskonnas võimalik päriselt hakkama saada. aga on võimalik vähendada vaja minevat raha hulka, vabanedes sõltuvusest tööjõuturust, hinnatõusudest jne. seega võimalikult palju sõltuda ise endast ja oma oskustest, aga mitte turusituatsioonist ning maailmamajanduse olukorrast. maal saab elada rahavabamalt, kui linnas. linnas ei ole pääsu toidu ja teatud teenuste ostmisest. kuhu me siis raha kulutame ? toidule, eluasemele, energiale, riietele, transpordile, tervishoiule, haridusele, kehakultuurile, vabaajale jne võtame need siis järjest ette. kulutusi toidule on võimalik vähendada kas kasvatades ise endale sööki, või osta otse tootjalt. ehitades ise maja, jääkidest, savist, põhust, mätaskatusega jne saame eluaseme hinnaks alla poole turuhinnast. energia osas annab kokkuhoidu majade soojapidavus ja tahkeküttekehade kasutamine, kus saab kütta puidujääke, mida saab ka pool muidu kätte. riided saab teise ringi poodidest, ise õmmeldest, vahetades jne. transpordile kulutame palju, siin tuleb tiheasusutus kasuks, linnas pole oma auto omamine vajalik, maal kui ühistransport toimib ka pole, kuigi peab rohkem oma käike mõtlema. tervishoius saab kulusid vähendada ainult ennetusega, elades tervislikult, kui loobuda autost, sõita jalgrattaga või käia jala siis oleme ennetusel teinud suure sammu edasi. ehk rahavaba eluviis tingib juba ise järjest väiksemaid kulutusi. hariduse kulutuste vähendamine on juba keerulisem. kui ei ole eesmärgiks haridust tõendav paber ja tööalane karjäär, siis saab ennast edukalt harida ka raamatukogus. ainuke ressurss, mida rahavaba eluviis vajab on aeg, aga siin toimub aja mõnusam kasutamine, ei pea oma vabaaega vägisi sisustama, vaid saab selle suunata väliste sõltuvuste vähendamiseks. kõiki neid toiminguid saab teha koos perega, seega suureneb iseenesest perele pühendatud aeg. nii toimides saab ki äkki selgeks, et on võimalik läbi ajada nii, et teha päevas ainult neli tundi palgatööd.
eesti väiketootjate ja tarvitajate ühisus 
Selleks, et endale toitu kasvatada, peab kõigepealt olema maatükk, mis maksab raha. Maad on vaja ka põhumaja ehitamiseks. Viimane vajab veel detailplaneeringut, projekti ja ehitusluba. Ja isegi “pool turuhinnast” kujuneb päris kukalt kratsima panevaks summaks. Talviseks kütteks kulub päris arvestatav kogus puidujääke. Nende hankimiseks ja kojuveoks kulub kas väga palju aega või kenake hulk raha. (Üsna nukker perspektiiv on talvel oma kolm last kooli asemel saata metsa hagu korjama.) Neli tundi palgatööd päevas ei pruugi “rahavaba” elu sugugi võimaldada, isegi kui õnnestub oma põhumaja ja oapõllu lähedal selline töökoht leida, kus nelja tunni töömehed oodatud on. Mis puutub sellesse, et naturaalmajanduses ei pea enam vaba aega vägisi sisustama – kuidas võtta. Ma ütleks, et näiline sundus lihtsalt asendub reaalsega. Vaba aeg kui selline kaob. Ma ise kaldun arvama, et tööjaotust ja sellega kaasnevat vaba aega ei mõelnud inimesed ilmaasjata välja. Raha iseenesest on ju lihtsalt mõõduriist. Et kui sinu majapidamises jääb üle kott ube ja naabril vikatitera ning paar vilte, siis oleks teil lihtsam arutada, kui palju midagi millegi eest saab. Ja kui sul juhtub olema erakordselt hea oa-aasta, siis on mugav omada mingit mitteriknevat ekvivalenti, mille vastu oma ülejääki kehvemate päevade tarvis vahetada.
ma ei räägi naturaalmajandusele üle minekust, vaid kuidas vähendada sõltuvust rahast. kõik need näited on minu enda elust. maatükid, kuhu ei ole plaanitud kinnisvaraarendust maksavad vähe. hektar põllumaad kuni 50000 eek. loomulikult tuleb see tükk vaadata el liinide lähedale. minul kulub kütet kuskil 10 ruumi, see on metsas mõne päeva müttamise töö. kui ostaksin selle siis maksaksin kuskil 4000 eek. paari päevaga teenida 4000 ei ole ju paha ? küsimus on loomingulisuses, inimesed on mõttelaisad ja tahavad enamasti standartseid valmis lahendusi. hea haridusega või lihtsalt nii sama tubli töömees, leiab maal töö iga kell, siin on selliste inimeste nappus.
Huvitav… Olen isegi säänseid mõtteräbalaid mõlgutand – kuni tööpäeva lyhendamiseni välla (enda tööpäev om muuseas 6h, juba aastaid). Lihtsalt pole jõudnd asja ää sõnastada.
Yht asja olen veel kolus kolksutand: enamus inimesi ep vaja tegelt oma hirmkalleid arvuteid, mille eest nad päälegi veel hulk aiga jupikaupa plekivad. Piisab vähemastki.
Olen siinmail mitu sõpra-tutvat keerand Asus Eee usku. Lihtne, odav ja lollikindel läppar, uuemad Atom prosega mudelid päälekauba veel energiasäästlised kah.
Kõnõlmata tollest, et teisedki tootjad om hakand samalaadseid massinaid välla laskma.
Lauaarvuti om mool 7 aastat vana, vähehaaval upgradetud. Siiamaani töötab ja uuemat pole veel plaanis muretseda.
Et siis sedapidi.