Archive for 22. okt. 2008|Monthly archive page

anarhismi võimalikkusest

kas anarhism on võimalik ? ei ole, nii kaua kui inimesi juhib ahnus ja saamahimu ei ole see võimalik. kui ei oleks seadusi, siis oleks  inimene ammu kogu looduse rahaks teinud. kui panna inimene elama kokkuleppe ühiskonda, siis lepib ta päris kiiresti kokku nii, et ruttu ja võimalikult palju pappi tuleks. küll on aga võimalik luua inimestel ,keda ei huvita kaukajumala teenimine, anarhistlikke kogukondi ja nende võrkustikke ning elada nendes vabalt, täita ainult kodaniku kohustusi, ülejäänus aga kokkuleppel.

ametiühingutööstus

ametiühingust on saanud omaette tööstusharu. ühesõnaga kaotanud oma algse mõtte. ametiühingu rakukesed asutustes on igati vajalikud, aga milleks on vaja ametiühingute keskliitu ? see on üks bürokraatlik asutus, mis eksisteerib ainult ise enda jaoks. keskliit omab suuri varasid ja saab nendelt suurt tulu, tulu aga läheb aparaadi ülalpidamiseks, aga mitte tööliste hüvanguks. see, et nad korra aastas peavad läbirääkimisi alampalaga asjus, ei õigusta nende eksistentsi. alampalga mõttest ei ole ma ka aru saanud. pigem peaksid ametiühingu rakukesed toetuma solidaarsusele, ehk kui ühe ettevõtte töölisi pitsitatakse, siis alustavad streiki ka teised. piisaks mõnest omavahelise suhtluse ning tegevuse kordinaatorist, mitte aga üleval pidada raiskavat bürokraatiaaparaati.

elustandardi patrioodid

eestlastest hakkab  saama elustandardi patrioodid. vene ajal olime oma maa patrioodid, meile oli tähtis oma maa ja rahva vabadus, nüüd aga kaitseme enne kõike oma elustandardit. kui meie maal läheb majanduslikult halvasti, siis ei ole me nõus laskuma madalamale ja  pingutama, siin juures ei räägi ma mõtetust rabelemisest tööl vaid pigem ettevõtlikkusest ja loovusest, hoopis paljud tormavad välismaale kus makstakse veel head palka. seda nähtust võiks nimetada ka elustandardi orjuseks. kui inimesed käivad maailma vaatamas, seal ennast täiendamas ja kogemusi omandamas, siis on see igati tore. aga massiline minek välismaale, säilitamaks oma elustandardit, võib muutuda meie vabadusele ohtlikuks.