eestlane ja anarhism

eestlane on tuntud individualist, üksikindiviidi õiguste eest seisja. eestlane ei liitu kergesti massipsühoosidega, ega tunnista autoriteete peale ise enda, arutleb enne kainelt mis moodi see värk talle kasulik võiks olla. selle pärast ei võta eestlane tõsiselt ei kirikut ega valitsust. ideaalne materjal anarhismiks ! aga ei, eestlane on ka anarhismi jaoks liiga individualistlik. anarhistlik ühiskond on üles ehitatud indiviidide vabatahtlikule koostööle, koostööd tehakse nendega kelledega on see meeldiv ja eneseteostust pakkuv. meie aga ei ole koostöö altid, viimases hädas liituvad talupojad, et vastu seista piimatööstuse survele. anarhismis on palju idealismi, seda aga kipub meil vähe olema. ega see ju patta panna või õunapuu alla matta kõlba. teiseks kui meil on miski autoriteet, siis on see seadus, kui on juriidiliselt kõik korrektne siis on asi korras. seaduste rägastik, aga ei sobi anarhismi üldse, siin on olulised vabatahtlikud kokkulepped indiviidide vahel. kolmandaks eraomandi kultus, anarhism toetab ühisomandit. me näeme ühisomandi all tavaliselt riigiomandit, eks selles on oma osa ka n liidul, kes rääkis ühisomandist, ise aga krahmas maa endale. loomulikult on ka meil erandeid ja nendest on meeldiv kuulda, aga enamusele anarhistlik ühiskond vist ei oleks konti mööda.  selle pärast polegi need ideed meil kandepinda leidnud, vastupidiselt idanaabritele, kus anarhism oli enne 1917a riigipööret vägagi populaarne.

« töötajatele kuuluv ettevõte

milleks reanimeerida sauruseid ? »