iseregulatsioon
sattusin lugema ühte foorumit, kus paar aastat tagasi löödi võimast sõnalahingut anarhismi teemal. küll pandi anarhismi seal ühte patta kommunismiga jne. põhiline, mis mulle silma jäi oli, et ilma kindla juhita midagi ei toimu. üks tüüp lausa väitis, et kui kaks sõpra tõstavad kappi, peab üks olema kindlasti liider, muidu ei tule asjast midagi välja. ma tooksin tasakaaluks mõned näited, kuidas asjad toimivad ilma konkreetse juhita. esimene neist on väike kooslus, meie sõprade ring, kus pole ühtegi liidrit, ega autoriteeti, aga ometi saame oma üritused korraldatud. kellelgi tekib idee, siis arutatakse see läbi, kelledele meeldib see lööb kampa ja kellele ei meeldi see jääb kõrvale ning lööb kaasa siis kui endale meelepärase ürituse leiab. korraldamisel jagunevad ka ülesanded sujuvalt ja enamjaolt igaühe võimete ja tema parimaid omadusi ära kasutades. me tunneme üksteist kaua ja teame kes milleks võimeline on. aegajalt tekib ka väikeseid vastuolusid, aga need lähevad kiirelt mööda. teine aga võimsam on suurlinna toiduga varustamine. palju on new yorgis inimesi, viimaseid andmeid ei tea aga vast 15 miljonit ikka on. kas on olemas mingit juhti, või juhtide kogu, kes selle linna toitlustus reguleeriks, tegeleks varustamise ja logistikaga. vastus mitte keegi, asi toimib vabaturu põhimõttel on inimesed, kes süüa tahavad ja on inimesed, kes seda jagavad. seltsimehed üritasid kunagi suurlinna moskva toitlustamist tsentraliseeritult juhtida, aga mis välja tuli ? tühjad letid, järjekorrad ja pidev pardakk. nonsens ! kindla juhtimise all ei teadnud inimene kunagi kust ja millist toitu ta saab, aga isereguleeruvas süsteemis on ta alati toiduga kindlustatud. jamaks läheb alles siis kui peaks tekkima kriisiolukord, siis võib ajutine tsentraliseeritud varustamine olla tõhusam.
eesti väiketootjate ja tarvitajate ühisus 
Lisa kommentaar