Archive for 18. veebr. 2009|Monthly archive page

kui riik ei jaksa, tehakse ise

aga mitte ei oodata paremaid aegu, ega kiruta riiki. postimees kirjutab artikklis:” Vabatahtlikud kihutavad kodukandis tuld kustutama” , kuidas pala vallas, peale riikliku tuletõrje kaotamist, võtsid asja üle vallavalitsus ja vabatahtlikud. kunagi sai ühistöö alguse just vabatahtlikest pritsimeestest, äkki saab nüüd ka. igaljuhul tublid mehed ja hea eeskuju.

ikka palgatööst

inimesed on ikka kummalised, selle asemel, et heita kõrvale tööorjuse ahelad, nõuame demostratsioonidel uusi kammitsaid ning ahelate kinnistamist ja põlistamist. aga kuidas siis muidu arveid maksta, küsivad oponendid. tekib küsimus, kumb oli enne, kas töö, või arved. kui palgatööd ei ole, siis ei teki ka palju arveid, lihtsalt ei ole võimalus tarbida asju, millede eest esitatakse arve. paljud meist on elanud üliõpilasena lihtsalt elu, söönud lihtsat toitu, maganud tagasihoidlikul asemel, toa sisustuseks mõned riiulid, kapid ja raamatuvirnad. elu kees, olulised olid hoopis sõbrad, suhtlemine jne, polsterdatud eluase ja auto ei mänginud mingit rolli. aga asjad hakkavad juhtuma, siis kui minnakse tööle. rügades tekib kohe raha, sellega muudame mugavaks oma kodud, tassides need täis rasket mööblit ja igasugu tühja-tähja, soetame auto, meie lõbusad rännakud ringi hääletades, asenduvad lennureisidega turismiparadiisidesse jne. meist saavad elustiili kõrvalproduktid. kiivalt kaitseme oma elustandardit ja staatust. kõiks see imeb tasakesi meist välja elulusti. selge on see, et ilma rahata ei ole võimalik praeguses ühiskonnas hakkama saada, aga on võimalik toime tulla vähesega, loobudes ebavajalikust ning hoida kontrolli all sigimine. oleme siis vaesemad, aga vabamad, vabad hirmust töö ning elustandardi kaotamise ees. elu ilma ülemuste ja klientide tujudeta, majanduskriisi mõjudeta, kapitali orjamiseta, hommikuse kiirustamiseta tundub olema ahvatlev. või kuidas ?

ükski ism ei päästa majandust, ega maailma

pigem võimalikult paljude ismide tasakaal, et üks ei pääseks domineerima. asi lähebki tasakaalust välja kui üks pääseb liialt esile, selljuhul võimenduvad tema nõrkused. hetkel valitsev turufundamentalism on oma nõrkused paljastanud ja seda majandusel ja inimestele väga ebameeldival moel. kui aga saaks domineerima, hetkel pead tõstev sotsialism, juhtuks sama. mõne ajapärast lööksid välja selle ismi nõrkused ja vead, tulemus oleks sama. asja ravitsemine parem, või vasakpoolsusega on sümptomite ravimine, vaieldakse küsimuse üle kas paiset peaksid ravima arstid, kelledel on võrdne palk, või siis kus mõnel on tasu suurem.. põhjuseid tuleb otsida tsivilisatsiooni alustest, siin ei ole vahet, kas lääne, või ida tsivilisatsioon, tekkinud on nad samadel alustel, ehk siis põllumajanduse tekkega. sealt edasi läks asi juba tööni, kasumiteni, intressideni, võõraste lihaste ekspluateerimiseni jne.

naisteajakirjade teemad poole aasta pärast

kuidas vedeldada kuivanud ripsmetušši ?

kuidas ühest huulepulgast saada kaks ?

kust saab kingadele ja saabastele lasta panna uued tallad ?

trollis sõitja meelespea

lapse valutu üleminek roccal mare koolist magala kooli

monastõrskaja isba ei maitsegi nagu solk

odava šampuse muutmine joodavaks

kuidas aiamuru peendramaaks harida

jne.

riik on otsustanud eraisikute ettevõtluse surmata

sellest aastast peab tasuma kvartalis avansinlist sotsmaksu 4307 krooni, ehk siis 1436 krooni kuus. kasv on olnud hüppeline. suure käibe ja kasumimarginaaliga fied veavad muidugi välja, aga palju on neid, kes vaikselt nokitsevad ja teenivad endale ning perele elatist. nende sissetulekud on tihti väiksemad kui miinimumpalk. ma ei saa aru mida riik sellega saavutada tahab, kas rohkem toimetulekutoetuse saajaid ? riigil isegi raske ja nüüd siis tõmmatakse enda palgalehele, veel inimesi, kes enne ise endaga toime tulid, nüüd aga enam mitte. majanduslangus on muidugi õige aeg väikeettevõtluse hävitamiseks. eesti on isegi madala ettevõtluse tasemega riik, kui likvideerida see vähenegi huvi, siis ma ei näe küll mingisugust võimalust kuidas eesti majandus peaks uuesti kasvule pöörama. sitt maitse on valitsuse käitumisest küll suus.

kui palgatöö saab elu sisuks

vaatasin üks päev saadet 60 minutit, seal oli juttu usa linnast, mis on sõltuv suurest tööandjast. nüüd see tööandja koondab iga päev inimesi ja linnal on perse majas. inimesed, kes töötasid enne kõrgetel kohtadel on nõus ka valvuri ametiga. üks kaebas, et peab nüüd ostma vähem asju. inimestel on eluaseme võlad maksmata kuid. üks ettevõtlikum mees tegi homa hobist sissetulekuallika. paljud olid õnnetud, et peavad lahkuma kollektiivist, kus kaua oldud ja inimestega lähedasteks saadud. aga minu arvates hullem on see, et inimesed mõtlevad palgatöö ja rahamajanduse keskselt. kas tõesti ei osata mõelda enam muudest alternatiividest, või kardetakse muutusi nii hirmsalt. kui inimesed on seal kaua koos töötanud ja nad tunnevad ning usaldavad üksteist, siis on ju lihtne midagi koos ettevõtta. kindlasti on seal linna ümber hulga kasutamata põllumaad, mis ei sobi intensiivpõllunduseks, pannes rahad kokku saab selle välja osta, või pikaks ajaks rentida. peale ehitada looduslikest materjalidest majad(koos ehitades tuleb maja hind väga madal), külvata maha köögi-ja teravili ning soetada loomakari. ülejäänud toidu saab linnas tuttavatele maha müüa(kindlasti toetavad nad omasid ja eelsitavad puhast toitu), sealt saab väikese sularaha vajaduse tarbeks raha. selliseid lahendusi on veel hulga, mina kirjutasin nii nagu ise teeksin. palgatöö keskne inimene on nõrk,  kaotades töö, võib kaotada ta tasakaalu ja keerata oma elu tuksi. kui, aga vaadata laiemalt, siis elu pakub alati alternatiive, eriti lihtne on neid teostada juhul, kui saad tegutseda koos usaldusväärsete inimestega.

teistmoodi tee võimalus

vasakpoolsed ja parempoolsed on ristanud sarved. parempoolsed turufundamentalistid ütlevad, et majanduskriisi põhjus on turupiirangute, reguleeringutes ja riigi liigses domineerimises, ohje tuleb veel lõdvemaks lasta. vasakpoolsed süüdistavad parempoolseid majanduse põhja laskmises, liiga väheses turukontrollis ja liiga õhukeses riigis. selline lööming käib üle maailma. kus peitub tõde ? kaldun arvama, et mitte kummalgi pool, ega mitte isegi keskel. äkki peitub lahendus hoopis väljaspool parem-vasak skaalat ? oleme liialt kinni vanades dogmades ja mõttemallides, üritame majandust rööpasse tagasi seada vanade teooriate abil, mingi aja pärast võib see isegi õnnestuda, aga mis edasi ? läheb asi sama rada pidi edasi, kuni ükskord ressursisein vastu tuleb. mis siis saab, kui paneme vastas suunas minema ? loobume silme ees olevatest mudelitest ja nägemustest, mis takistavad näha asja laiemalt. vägisi hakkab mulle tunduma, et majanduskriis on ühe suurema jama ainult üks sümptomitest.

iseenda jaoks olen leidnud võimaluse väikese hobitalu pidamises ja väikese sularaha vajaduse rahuldamiseks väikeettevõtjana tegutsemises. järjest enam suureneb oma kasvatatud toidu osakaal, maja kütmine ja toidu tegemine on ühendatud, küttepuud teen ise. selline elustiil võimaldab elada väikese sularahatarbega ning sõltumatult tööandjatest, pankadest, naftafirmadest, majandusolukorrast jne.

mullidest ja tulekahju kustutamisest bensiiniga

majandusmull tekkis olukorras, kus raha muutus kättesaadavaks inimestele, kes ei osanud sellega midagi peale hakata. nüüd siis antakse neile riikide poolt veel raha lisaks, tundub tulekahju kustutamine bensiiniga.