kui palgatöö saab elu sisuks
vaatasin üks päev saadet 60 minutit, seal oli juttu usa linnast, mis on sõltuv suurest tööandjast. nüüd see tööandja koondab iga päev inimesi ja linnal on perse majas. inimesed, kes töötasid enne kõrgetel kohtadel on nõus ka valvuri ametiga. üks kaebas, et peab nüüd ostma vähem asju. inimestel on eluaseme võlad maksmata kuid. üks ettevõtlikum mees tegi homa hobist sissetulekuallika. paljud olid õnnetud, et peavad lahkuma kollektiivist, kus kaua oldud ja inimestega lähedasteks saadud. aga minu arvates hullem on see, et inimesed mõtlevad palgatöö ja rahamajanduse keskselt. kas tõesti ei osata mõelda enam muudest alternatiividest, või kardetakse muutusi nii hirmsalt. kui inimesed on seal kaua koos töötanud ja nad tunnevad ning usaldavad üksteist, siis on ju lihtne midagi koos ettevõtta. kindlasti on seal linna ümber hulga kasutamata põllumaad, mis ei sobi intensiivpõllunduseks, pannes rahad kokku saab selle välja osta, või pikaks ajaks rentida. peale ehitada looduslikest materjalidest majad(koos ehitades tuleb maja hind väga madal), külvata maha köögi-ja teravili ning soetada loomakari. ülejäänud toidu saab linnas tuttavatele maha müüa(kindlasti toetavad nad omasid ja eelsitavad puhast toitu), sealt saab väikese sularaha vajaduse tarbeks raha. selliseid lahendusi on veel hulga, mina kirjutasin nii nagu ise teeksin. palgatöö keskne inimene on nõrk, kaotades töö, võib kaotada ta tasakaalu ja keerata oma elu tuksi. kui, aga vaadata laiemalt, siis elu pakub alati alternatiive, eriti lihtne on neid teostada juhul, kui saad tegutseda koos usaldusväärsete inimestega.
eesti väiketootjate ja tarvitajate ühisus 
Siin on see probleem, et kui ehitada koos põhust maja, siis kelle maja see lõpuks on? Ilmselt selle oma, kes käitub agressiivsemalt?
Seega peab arvestama ka inimpsüühikaga ja mitte ainult majandusega…
vaevalt selline probleem tekib inimeste vahel, kes on aastaid koos töötanud ja üksteist usaldavad. kui keegi peaks hakkama seal oma võima näitama, siis visataks ta lihtsalt kogukonnast välja. majandust allub inipsüühikale.
koos ehitatud põhust maja kuulub kõigile, kasutuskord määratakse (valitud?) otsustajate poolt. Kõlab nagu… kommunism??
maja võib ju ehitada igale perele. teiseks ei pea kartma ühisomandit nagu tuld, ma saan aru, et see on eestlasele raske, pole lihtsalt loomuomane. samal põhimõttel toimivad näiteks israelis kibuzid, kas seal on kommunism, võib olla ongi, aga mitte selline kommunism mida meie tunneme tunneme.
ühisomandil pole häda midagi, niikaua kui kommuun on piisavalt väike, et osalised aduvad jagatud omandit kui osaliselt enda oma. Ja sellest tulenevalt käituvad/hoiavad ühisvara. Ühel hetkel (ma ei tea, mis see piirsuurus olla võiks, 1000 pead äkki?) muutub ühisomand mingiks ebamääraseks väärtuseks, mille puhul hoolitsev omanikutunne asendub riigi tagant “laenamisega”.
Sellise süsteemi häda võib olla see, et inimestel on erinevad soovid. Mõni tahaks suuremat maja (kas kommuun ehitab?), mõni on kade naabri peale ja mõnele ei meeldi see töö, millele süsteem on ta sättinud (kõik tahaks juuksurid olla ja sitavedajaks ei taha keegi..) jne jne. Ühesõnaga, meie (ja USA) kultuuriruumis üpris utoopiline ettevõtmine? Asju võiks ju paika panna jõuga, aga sellist süsteemi oleme me juba lähiminevikus näinud…
jõuga pole muidugi mõtet paika panna. usas on kindlasti kommuune, või mis iganes lihtsam luua, nad usaldavad esiteks teineteist rohkem, on koostöövõimelisemad ja rohkem kogukonna kesksemad.