ikka palgatööst
inimesed on ikka kummalised, selle asemel, et heita kõrvale tööorjuse ahelad, nõuame demostratsioonidel uusi kammitsaid ning ahelate kinnistamist ja põlistamist. aga kuidas siis muidu arveid maksta, küsivad oponendid. tekib küsimus, kumb oli enne, kas töö, või arved. kui palgatööd ei ole, siis ei teki ka palju arveid, lihtsalt ei ole võimalus tarbida asju, millede eest esitatakse arve. paljud meist on elanud üliõpilasena lihtsalt elu, söönud lihtsat toitu, maganud tagasihoidlikul asemel, toa sisustuseks mõned riiulid, kapid ja raamatuvirnad. elu kees, olulised olid hoopis sõbrad, suhtlemine jne, polsterdatud eluase ja auto ei mänginud mingit rolli. aga asjad hakkavad juhtuma, siis kui minnakse tööle. rügades tekib kohe raha, sellega muudame mugavaks oma kodud, tassides need täis rasket mööblit ja igasugu tühja-tähja, soetame auto, meie lõbusad rännakud ringi hääletades, asenduvad lennureisidega turismiparadiisidesse jne. meist saavad elustiili kõrvalproduktid. kiivalt kaitseme oma elustandardit ja staatust. kõiks see imeb tasakesi meist välja elulusti. selge on see, et ilma rahata ei ole võimalik praeguses ühiskonnas hakkama saada, aga on võimalik toime tulla vähesega, loobudes ebavajalikust ning hoida kontrolli all sigimine. oleme siis vaesemad, aga vabamad, vabad hirmust töö ning elustandardi kaotamise ees. elu ilma ülemuste ja klientide tujudeta, majanduskriisi mõjudeta, kapitali orjamiseta, hommikuse kiirustamiseta tundub olema ahvatlev. või kuidas ?
eesti väiketootjate ja tarvitajate ühisus 
Lisa kommentaar