Archive for 22. märts 2009|Monthly archive page

hõlptulu

mõne minuti tagasi tegin pliidi alla tule, et saaks teha süüa ja tuppa sooja. rahaliselt ei läinud see mulle pea midagi maksma, kuna küttematerjaliks hagu, mille lõikasin käsisaega. küttematerjali e hüve sain ma otseselt ilma raha vahenduseta, st ma tegin seda ainult iseendale, aga mitte pangale, tööandjale, kapitalile jne. minu jaoks on sellel sületäiel alati ühesugune hind, olenemata majanduse olukorrast, töökohast, raha hinnast, krediidi võimalikusest jne.

töö on ületähtsustatud

inimesed on oma elu korraldamisel võtnud aluseks töö ja sealt tulenevad hüved ning võimalused. ühesõnaga kõik on seotud tööga ja kui see peaks kaduma on jama majas, sest ollakse ennast sisse mässinud rahavõrku. samuti on tööst sõltuv riik ja ühiskond. kuna töökohad on kõige tähtsamad, siis tuuakse ohvriks keskkond, inimsuhted jne, kõik mis on mõnusaks eluks vajalik. ei osata enam näha muid alternatiive, nii karjubki obama appi: inimesed ärge lõpetage tarbimist, ostke nagu varem. hirm töökohtade kadumise ees on suur, sest see võib viia usa senise riigikorralduse kokkuvarisemiseni. äkki peaks varakult hakkama riiki nii ümber korraldama, et see ei sõltuks ainult töökohtadest, viimases hädas seda tehes võib asi minna verevalamiseni ja seda pole nüüd küll vaja. kas siis tõesti ei nähta, et selle jamani viiski ületarbimine, millest tekkisid illusoorsed töökohad, mida tegelikult tekkima ei oleks pidanudki. teiseks kuidas saab samas mahus edasi tarbida, kui raha otsas, võib ju tahta ostupidu jätkata, aga kui pappi pole ja laenud kaelas pole see lihtsalt võimalik. tuleks siiski näha teistmoodi võimalusi, kuidas elu, ühiskonda ja riiki korraldada. senine viib varem või hiljem katastroofini, praegune olukord võib olla lihtsalt märk tulenevast suuremast jamast, või siis ongi juba jama käes. kes varem suudavad muutuda, need jäävad ellu.

armastus ja anarhia

ega ma ei tea kummastki suurt midagi. kas minu tunded mahuvad mõiste õige armastus alla, või kas minu arusaamad anarhiast lähevad ikka anarhistide omaga kokku ? mõlemale küsimusele võib vist vastata eitavalt. ühesõnaga valitseb dogma, et kui ollakse abielus, või vabaabielus, siis ei tohi kellegi teise vastu tundeid olla, seda käsitletakse hirmsa reetmisena. lisaks valitseb seisukoht, et tunded saavad olla vaid ühe inimese vastu olla korraga ja kui nii ei ole siis on tegemist jubeda hälbega. korraga võib südames olla ainult üks mees, või naine. seda viljeletakse ning peetakse õigeks ka juhul, kui  armastus on kadunud. enamustes suhetest kaob armastus varem, või hiljem, teisiti läheb ainult välismaa filmides. suhe, mis rajatud ainult tunnetele, ongi vist kirjutatud rohkem liivale. kui tunded läbi, aga  teineteisega on jätkuvalt mõnus koos elada, miks siis ei või kooselu toimida tunnetega väljaspool ? kas takistab omamis soov, või hoopis hirm ? kas “armastus” vajab tingimata omamist ? võib ju armastada kedagi ilma füüsilisse suhtesse laskumata. süda võiks vaba olla kõikidele võimalustele, mitte teda vangistama.