armastus ja anarhia
ega ma ei tea kummastki suurt midagi. kas minu tunded mahuvad mõiste õige armastus alla, või kas minu arusaamad anarhiast lähevad ikka anarhistide omaga kokku ? mõlemale küsimusele võib vist vastata eitavalt. ühesõnaga valitseb dogma, et kui ollakse abielus, või vabaabielus, siis ei tohi kellegi teise vastu tundeid olla, seda käsitletakse hirmsa reetmisena. lisaks valitseb seisukoht, et tunded saavad olla vaid ühe inimese vastu olla korraga ja kui nii ei ole siis on tegemist jubeda hälbega. korraga võib südames olla ainult üks mees, või naine. seda viljeletakse ning peetakse õigeks ka juhul, kui armastus on kadunud. enamustes suhetest kaob armastus varem, või hiljem, teisiti läheb ainult välismaa filmides. suhe, mis rajatud ainult tunnetele, ongi vist kirjutatud rohkem liivale. kui tunded läbi, aga teineteisega on jätkuvalt mõnus koos elada, miks siis ei või kooselu toimida tunnetega väljaspool ? kas takistab omamis soov, või hoopis hirm ? kas “armastus” vajab tingimata omamist ? võib ju armastada kedagi ilma füüsilisse suhtesse laskumata. süda võiks vaba olla kõikidele võimalustele, mitte teda vangistama.
eesti väiketootjate ja tarvitajate ühisus 
See, mida sa siin armastusena kirjeldad, on armumine: erinevad keemilised reaktsioonid meie kehades, mille kestus võib ulatuda kuni kolme aastani. See ajendab meid palju sugu tegema, sest selleks on tegelikult inimene ju loodudki. Armastus on sügavam tunne (või olek) ja sellega kaasneb oma kaaslase aktsepteerimine sellisena, nagu ta on, tema nii heade kui ka halbade külgedega leppimine, armumise ajal kipud nägema ainult head. Aga enamus inimesi ei oska seda enam, ei viitsi. Seetõttu ajavad nad taga ideaalset, unustades, et armastus sõltub tegelikult nende endi võimest toda tunnet tunda, mitte armastusobjekti omadustest.
Omamise koha pealt olen nõus. Need põhimõtted, mida mass “armastuse” koha pealt kannab, on vägagi ebainimlikud (keha ja meisse sissekodeeritu – seks – juhivad meid, aga enamus eitavad seda või peavad halvaks, luues mingi haiglase projektsiooni ideaalsest ja patust puhtast inimesest). Ei osata enam usaldada. Seetõttu ka armastada mitte.