töö on ületähtsustatud

inimesed on oma elu korraldamisel võtnud aluseks töö ja sealt tulenevad hüved ning võimalused. ühesõnaga kõik on seotud tööga ja kui see peaks kaduma on jama majas, sest ollakse ennast sisse mässinud rahavõrku. samuti on tööst sõltuv riik ja ühiskond. kuna töökohad on kõige tähtsamad, siis tuuakse ohvriks keskkond, inimsuhted jne, kõik mis on mõnusaks eluks vajalik. ei osata enam näha muid alternatiive, nii karjubki obama appi: inimesed ärge lõpetage tarbimist, ostke nagu varem. hirm töökohtade kadumise ees on suur, sest see võib viia usa senise riigikorralduse kokkuvarisemiseni. äkki peaks varakult hakkama riiki nii ümber korraldama, et see ei sõltuks ainult töökohtadest, viimases hädas seda tehes võib asi minna verevalamiseni ja seda pole nüüd küll vaja. kas siis tõesti ei nähta, et selle jamani viiski ületarbimine, millest tekkisid illusoorsed töökohad, mida tegelikult tekkima ei oleks pidanudki. teiseks kuidas saab samas mahus edasi tarbida, kui raha otsas, võib ju tahta ostupidu jätkata, aga kui pappi pole ja laenud kaelas pole see lihtsalt võimalik. tuleks siiski näha teistmoodi võimalusi, kuidas elu, ühiskonda ja riiki korraldada. senine viib varem või hiljem katastroofini, praegune olukord võib olla lihtsalt märk tulenevast suuremast jamast, või siis ongi juba jama käes. kes varem suudavad muutuda, need jäävad ellu.

« armastus ja anarhia

hõlptulu »