populismi uus tähendus
olen maha maganud olulise paradigma muutuse, sõna populism tähenduses. muiste tähendas populism rahvale meele järgi olemist, otsuste tegemist rahva hetkeemotsioonidest ja ootustest lähtudes. kuid vaadates poliitikute sõnavõtte olen aru saanud, et populism tähendab kokkuhoidu, säästmist, elamist vastavalt oma võimetele. riigikogu ei saa oma palka vähendada, muidu oleks see populism, kaitseministeerium ei saa loobuda jõulupreemiatest, muidu on jälle populism. ma ei saa sellest asjast küll teistmoodi aru.
maailmas kleebitakse populisti silt külge tavaliselt neile, kes püüavad tõeliselt parandada rahva elujärge, eriti agarad kleepiad on neokonservatiivid, kes ise hoopis teevad otsuseid vastavalt rahva ahnusele, vähendavad makse ja suurendavad sotsiaalseid kulutusi, mis ei lahenda tegelikke probleeme, viies nii oma riigi uskumatute võlgadeni. näiteks on üks kuulus populist boliivia president morales, kes läbi maareformi jagas maata meestele maad. sellise mustri järgi võiksime populistiks pidada ka meie esimest riigipead pätsi, kes võttis maa mõisnikelt ning jagas maata meestele.
eesti väiketootjate ja tarvitajate ühisus 
Eee, muiste, näiteks vanas Roomas, tähendas populism just seda, et otsuseid tehaks vastavalt rahva kui terviku huvidest, mitte lähtuvalt väikese grupi huvidest, vastandina siis igasugustele elitistlikele, aristokraatlikele jne teooriatele. Selles mõttes Morales kindlasti on ka populist.
See “rahva hetkeemotsioonidest” on märgatavalt hilisem nähtus 🙂