jalaga tagumikku ja tööturule

käimas on haridusreform. reformist kumab läbi üks mõõde, rahaline optimeerimine. riigieekarvelisel kohal tuleb õppida pea täis koormusel, muidu esitatakse arve. ühesõnaga jätkub meie vana haridusüsteemi totaalne rakendamine, ehk keskpärastamine. kõiki võetakse ühe mõõdupuuga, ei arvestata inimeste erinevate võimete ja tempodega. mõnel läheb avanemiseks ja arusaamiseks rohkem aega, kui teistel, mõni lihtsalt saab aru, aga vajab pikemat seedimist. paljud ülikooli astunud noored ei teagi, mida nad veel täpselt tahavad, andke neile aega atra seada.  kahjuks aga kehtestatakse kõigile ühesugune tempo. kokku pannakse sprinterid, kesk-ja pikamaajooksjad. nii me kaotame suures optimeerimise tuhinas hulga talente ning valdavaks saab veelgi rohkem keskpärasus. vorbime kiiresti toote tööturule, toote, mis meenutab pigem masstoodangut, kui kooslust heast inseneri-, disaineri-, vaimutööst.

« vaba kartul

ma tean, et ma midagi ei tea »