Archive for the ‘majandus’ Category

vastastikuse abistamise kassa

hardo pajula kirjutab oma raamatus, majanduslik inimene ja poliitiline loom, pankroti veerel kiikuvatest pensionide-ja haigekassadest.  pankroti äridesse raha paigutamine pole teab, mis mõistlik mõte. üks abinõu, kuidas oma vanaduspõlve kindlustada on sõprade vahel vastastikuse abistamise kassa loomine. milline ostaks väikelinna, või selle lähedale maja koos suurema maatükiga. maja tuleks muuta energiatõhusaks, lisaks päikesekollektorid ja-paneelid. maatükkile istutada mets säält saab hiljem küttepuid. elamine peaks olema võimalikult energiasõltumatu, st madalaid püsikulusid. enne majja päriselt kolimist saaks seda kasutada suvemajana. teiseks koguda nii palju kapitali, et saaks palgata maja pääle ka põetaja.

kas suurem on parem ?

pangad ennustavad, et märtsis satuvad paljud piimatootjad raskustesse, et ei suuda enam laene tagasi maksta, neile samadele pankadele muidugi. viimaste aastate hää piimahinna paistel on tehtud suuri investeeringuid, suurendatud piimakarja ehitatud kolossaalseid lautu jne. nüüd siis piimahind erinevatel põhjustel tipuga võrreldes pää kaks korda langenud. eesti piimatootmine on liikunud pidevalt väikestelt peretaludest suurfarmidesse, viimased on aga järskude muutuste suhtes eriti tundlikud. suurfarm on küll teatud mõttes efektiivsem, kuid sõltuvus töötlejast väga suur. aegade halvenedes ei ole võimalik piimakardadega minna ise otse tarvitajale piima viima. küll aga on selline võimalus väiketootjal, kellel on lihtne võimalus veel ise piima väärindada, ehk siis annab vetametile teada, et hakkab oma koduköögis juustu, jogurtit jne valmistama ja turule viima. väiketootjal on küll rohkem tööd, aga samas on ta töötlejatest ja jaekaupmeestetst sõltumatu, mis tagab sissetuleku stabiilsuse.

kohalik majandus: linna ja maa koostöö

et elu maal ei hääbuks on vaja maa ja linna tihedat koostööd ja seda nii üksikisiku, perekonna, küla-asumi, valla-linnaosa ja maakonna-linna tasemel. maal on siiski peamine võimalus elatist teenida toitu kasvatada ja töödelda. siin on suhteliselt väikeste kuludega võimalik alustada, siin ma pean silmas muidugi väiketootmist. probleemiks on ainult toodete müük. väiketootjale on kaubanduskettide tingimused orjastavad ja ebasoodsad. jäävad üle ainult väikepoed, turud-laadad ja otsemüük. need kaks viimast vajavad veel tootjalt lisaaega. siin saavadki linnainimesed ulatada abikäe, organiseerides asutustes, elupaikades toidukohtumisi, kus grupp tegelasi tellib talumeestelt otse toidu, talumees tuleb kindlal ajal kokkulepitud kohta ja annab tellijatele tellimused üle. nii saavad linlased värske, nimega toidu soodsalt kätte ning talumees väiksemate müügi-ja ajakuluga tegutseda, keskendudes rohkem toidu tootmisele. nii liigub raha ilma vahendajateta otse maale. on hea teda, et ka eestis järjest rohkem tekivad sellised ühendused. maailmas on palju erinevaid otse tootjalt tarbiale süsteeme. näiteks kogukonna poolt toetatud maaviljelus, kus ostjad ainult ei osale oma rahaga, vaid ka teevad taluniku juures tööd, saades selle eest vastu odavamalt tooteid. näiteks võib luua lambakoperatiiv, kus linlane rahastab kevadel lambatalle(de) ostu, talumees kasvatab need suvel üles, ka linlane käib aeg-ajalt abis ning sügisel, või talvel tehakse lammas ühiselt lihaks, see juures lamba hinnast arvestatakse maha soetamiskulud ja panus kasvatamisele. vene ajal nimetati seda sefluseks, sest paha tihti oli see ainuke võimalus saada värsket ja korraliku toitu. koperatiivi saab suurendada üksikisikult-perekoinnalt, asutustele ja asumitele, kus näiteks asumi huvitatud inimesed võtavad suuremal hulgal loomi, või külvavad taimi. koostöövõimalusi on väga palju ning et elu maal ja väiketootmine välja ei sureks tuleb neid võimalusi aktiivselt rakendada, sest valitsus sellega ei tegele ja ei peakski, kui me ise tegutseme, külastame vähem välismaised supermarketeid, rohkem turge, laatu ja organiseerime toidukohtumisi. ka talumeestel ei tasu oodata, millal linnast kaubale järele tullakse, vaid osaleda aktiivselt toiduringide-koperatiivide loomisel. nii liiguks raha oma loomuliku rada pidi, ega peaks organiseerima maapiirkondade abistamist ebaefektiivsete ja kalliste toetustega. ja ohtu, et raha liigselt linnast maale hakkab voolama ei ole, sest suurem osa liigub sellest nii kui nii tagasi, sest linnades toodetakse rohkem vajalikke kaupu.

kohalik majandus: küla-asum

järgmiseks tasandiks kohalikus majanduses võib pidada maal küla ning linnas asumit, nt tallinnas kalamaja, mustamäe, uue-maailma, tartus karlova, supilinn jne. sellel tasandil asuvad juba hulga ettevõtteid. külades toidu tootjad, ehitajad-muud meistrimehed jne, asumites kauplused, kohvikud, teeninduseetevõtted jne. on ju loomulik, et elades maal, ei lähe me piima ostma poodi, vaid ostame oma küla lehma-,või kitsepidajalt, värske koduleiva ja kanamunad naabritädilt. hea on osta vaja minev loomne toit nendeĺt, kes külas toimetavad, nii liigub raha linnast maale, andes tööd kohapeal. kahjuks esineb küllalt sageli vanu perede vahelist vimma, mis takistab kohalikku majandust, ei saa piima milvilt osta, sest tema kadunud mees, sõitis korra traktoriga meie maa peale jne.vahepeal jäi maal endale toidu kasvatamist vähemaks, eelistati toit osta linnast, töökoha lähedalt, nüüd on asjad jälle muutumas, väikestviisi maaviljelus on jälle moes. peamiselt kasvatatakse taimset toitu, loomadega on keerulisem, kui peab linnas tööl käima. ka asumites on soovitatav teha vajalikud ostud ja tellida teenused kohapeal, ainult need mida ei ole võimalik kohapealt hankida, osta kaugemalt sisse. kohalike ettevõtete all, tuleks mitte ainult silmas pidada asukohta, vaid ka seda, et ettevõte kuuluks kohalikele. järjest enam on hakanud levima linnas toidu kasvatamine. esmapilgul võivad tunduda kohalikud tooted kallid, aga see on näiline. tegemist on toodetega, mida ei saa võrrelda masstoodanguga, kohalik on tavaliselt käsitöö, või pool-käsitöö, seega tööjõumahukas, samas aga kvaliteetne ja ehe. kohalikul tasandil liigub  toodete ja tootja kohta informatsiooni, saab teda külastada ja tema tegevusega tutvuda, milline võimalus puudub, aga kauge masstootja puhul. oma naabri sohi tegemine tuleb kiiresti välja. kohalik toit on värskem, puhtam ja töötlemata va muidugi nende oma kes oma põlde mürgitavad. seega lihtsat ja algupärast majandust saab viljeleda edukalt ka küla-asumi tasandil. siin on palju kauba-teenustevahetust partertehingutena, mina sulle kartulit, sina mulle lambaliha jne.

kohalik majandus-perekond

perekonda, või leibkonda võib lugeda kõige väiksemaks majandusüksuseks ja nii on ta ka ajalooliselt olnud, e eelkõige majandusliit ellu jäämiseks. pereliikmed tegutsevad eluks vajalike toodete-teenuste hankimise nimel. muiste kütiti loomi ja püüti kala, hiljem kasvatati ise toitu ning materiale riiete tegemiseks ja peavarju ehitamiseks. siin peab veel mainima, et perekond ei ole olnud alati mees-naine liit, mis on küllalt hiline nähtus, vaid hoopis paindlikum üksus, näiteks mitu põlve koos elavad naised ja nende lapsed. tänapäeval hangitakse hüvesid eelkõige raha vahendusel, pereliikmed tegelevad ettevõtlusega, või käivad palgatööl, saavad rahapalka ning vahetavad raha vajalike toodete-teenuste vastu. rahakeskne mõtlemine on viinud illusioonini, et ainult raha eest saabki eluks vajalikku, et kõige tähtsam on omada raha. kõige olulisem on siiski eluks vajalik ise, kui keskenduda sellele, siis läheb pilt avaramaks ja tekib alternatiiv. on ju võimalik osa toidust ise kasvatada, või küttematerjal metsast tuua. mitmekesine hüvede hankimine loob turvalisema elu, raha on iseenesest väga ebastabiilne nähtus ja ega tingimused toidu kasvatamiseks iga aasta ideaalsed ei ole. miks, siis ainult rahale panustamine hea ei ole ? sest  rahast on tehtud omaette kaup, millel on hind ja see kõigub, ehk lisades süsteemi ühe muutuja. teete tunni tööd ja see maksab kott kartuleid, nüüd aga muutub raha hind ja te saate sama palju töö eest ainult pool kotti kartuleid, vahel võib juhtuda, et ka poolteist. teiseks aitab osaline hüvede ise loomine hoida defitsiitset raha perekonnas, ega lekita seda ülemäära välja. nagu ma sissejuhatavas postituses kirjutasin, lekivad meil kõik üksused, ka perekonnad. ka perekonnad lagunevad majanduslikel põhjustel ning luuakse uusi suhteid majanduslikult toime tulevamate meeste-naistega. see on loomulik protsess, mille vältimiseks peaks vaatama perekondaka, kui majandulikku liitu ning tugevdama ja mitmekesistama eluks vajaliku hankimise viise.

ma tean, et ma midagi ei tea

meil olevat majanduskriis, või hoopis võlakriis ei saagi nigu enam aru. majandus on inimese elus tehtud kõige tähtsamaks, seda eksponeeritakse, sellest räägitakse rohkem, kui millestki muust ja nii me näemagi kõike ainult läbi majanduse. aga, kui ronida kõrgemale ? või tõmmata pilti laiemaks, kas siis ei ole tegemist mingi laiema ja sügavama nähtusega ? inimese kriisiga ? äkki on sellega seletatav, miks majanduskriis ei taha järele anda. tundub, et probleemid majanduses on ainult sümptomid ja tegeledes sümtomitega ei ravi me haigust ennast. üks kõik mida võlakriisiga ette, ei võeta asi läheb ainult hullemaks, inimesed muutuvad pinge all üha agressiivsemaks, kurjemaks. majandus on muutunud inimeste jaoks liiga raskeks, liiga palju infot, liiga palju ja kiireid muutusi. valitsejad, kriisiga võitlejad teevad näo, nagu nad saaksid asjast aru ja teaksid mida teevad, kahtlane. äkki tuleks tunnistada, et teada on ainult see, et midagi ei ole teada. inimmõistus on liiga väike selle jaoks, et hoomata kogu protsesside ulatust, seoseid jne. üritatakse sirgeks vedada sauruse krussi tõmbunud persekarva, kuigi sügeleb sauruse tagumik.

riiklik röövkaevandamine

või kuidas muidu seda asja nimetada ? täna on olukord selline, et kaevandamises domineerivad riigi- ja ärihuvid, ega enam ei olegi aru saada piiri nende vahel. veidi saaba kaasa rääkida ka looduskaitse, aga kohalikud inimesed on täiesti ilma igasuguse sõnaõiguseta. kaevandaja saab loa, viib maavara ja kasumi omavalitsusest välja, kohalikele jääb ainult elukvaliteedi langus, toimetule saastaga, laga ja omavalitsuse kassasse väike ressursimaks. riik kes peaks tagama kõige osapoolte võtdse kohtlemise, et oleks tagatud kõigi huvid, olema erapooletuks vahemeheks, on hoopis ostunud kaevandajate tõhusaks tööriistaks, kes kohalikest teerulliga lihtsalt üle sõidab. saadav kasumist peaks võrdelt kaevandajaga kasu saama ka kohalik inimene.

pangad võidavad alti

oli see vist filmis casino, kus de niro kehastatud kasiinojuht, ütles, et kasiino võidab alati. ka pangad võidavad alat, isegi siis kui nad pankrotti lähevad. pangad on kasvanud nii hiiglaslikuks, et nende kokku kukkumine, võib tähendada riikide majanduse hävimist. sellepärast, ei saa riigid lasta neil massiliselt pankrotistuda va mõni üksik, näiteks lehman usas. kuna pangad seda teavad, siis saavad nad pea karistamatult tegutseda. nii voolab panka intressi, teenustasude, kui ka maksumaksaja raha. nagu öeldakse kasum pangale, kahjum ühiskonnale. inimene maksab pankadele intresse ja lisaks läheb sinna ka maksuraha, raha mida saaks kasutada hoopis ühiskonna edendamiseks. see on süsteem, mis on inimeste kontrolli alt väljunud, süsteem mis toidab iseennast. käimasoleva majanduskriisi põhjuseid pole likvideeritud, ravitud on ainult sümtomeid, näiliselt palavikku enam pole, aga haigustekitaja vindub edasi. enne kui riigid neid monstrum pankasid ei tükelda, ei juhtu ka midagi. kui pankrotistuvad väikepangad, siis see ei mõjuta majandust nii drastiliselt, kui makseraskustes suurpangad. võib ju öelda, et võlgu võtja on ise süüdi, et lanu võttis ja tagasi ei suuda maksta, et elas üle oma võimete. on jah süüdi, aga süüdi on ka pank, kes andis laenu välja neile, kes ei suuda seda tagasi maksta. kui iilma igasugu finants-ja majandusteadmisteta inimene läheb panka siis on laenuandaja asi  teha kindlaks tema võimekus ning hinnata ka laenuvõtja potensiaali võimaliku muutuva majandusolukorra kontsekstis. seda aga ei tehtud, pigem kihutati väiksema ja keskpärase võimetega inimeste laenamist takka, nüüd aga pestakse käed puhtaks ja räägitakse, et kui panna seadus võlgnikke kaitsma, teeb see laenud kalliks. peabki tegema, siis ei tee pangad nii kergekäelisi otsuseid ja väiksema mõtlemisvõmega inimesed ei saa a laenu endale lubada. aga panku selline perspektiiv ei rahulda, vaja ikka kõigile raha anda ja pärast neid eluaeg orjastada.

raha(dollari) olemus

raamatus “kulla võim” on  lugu, yapi väikesaarel kasutatakse rahana kivikettaid,  mida suurem seda väärtuslikum. mõned on taskusse pistetavad, mõned veskikivi suurused mõned nii suured, et ei jõuta kohalt vedada, nii nad seal vedelvad, vahetades ainult omanikku. saare kõige rikkamal perekonnal on kõige suurem ketas. konks on  aga selles, et keegi pole seda näinud,  see vedeleb merepõhjas. kord  üks mees vedanud paadi taga parve, kus olnud päratult suur kiviketas,  kahjuks puhkes torm ja mees oli sunnitud  parve lahti haakima. jõudes kaldale, ta jutustas oma loo ja kirjeldas ketta mõõtmeid, materjali ja ilu. keegi ei kahelnud tema loos, sellest kettast sai kõige väärtuslikum raha saarel. kas tuleb tuttav ette ? see oleks nagu tänapäeva rahandusest. ka dollar püsib müüdil tema kõikvõimsusest ja tohutust väärtusest. seltskond inimesi usa keskpangast ja rahandusministeeriumist räägivad. et kuskil on rikkused, mis tagavad dollari vääringu. võiks öelda, et see lugu yapi saarelt iseloomustab kogu maailma rahandust.

islami pangandus

islami pangandus on üks väga  huvitav finantssüsteem, mis põhineb koraani poolt keelatud intressi puudumisel. intressi asemel jagab ettevõtja pangaga kasumit, kui aga ettevõte ebaõnnestub, siis kaotavad mõlemad. see pangandus, vastupidiselt meie pangandusele,  ei tegele varjatud maksustamisega, ega ebaseadusliku raha emiteerimisega. kahjuks, ei ole praktikas kõik nii ideaalne, ahnus saab tihti ikka mõõdukusest võitu ning toimub varjatud intressi võtmine. kui aga järgitakse kõike reegleid on islami pangandus inimsõbralik ning oht muutuda panga orjaks pea olematu. aga lugege ise:

http://www.dolceta.eu/eesti/Mod7/spip.php?rubrique21 kirjutab järgmist:

Islami pangandus
Islami panganduse põhiprintsiibiks on intressi (riba) keeld. Vastavalt Islami seadustele (Sharia) on keelatud ka investeeringud alkoholi, sealihasse, hasartmängudesse, pornograafiasse ja sarnastesse ebaseaduslikeks peetavatesse valdkondadesse. Sharia õpetlased kiidavad heaks islami panganduse tooted ja teenused kindlustamaks nende vastavuse islami seadustele.

Alates 1980-ndatest on islami pangandus maailma majanduses kasvav valdkond. Samas on paljud põhiprintsiibid, millele Islami pangandus tugineb, kasutuses juba sajandeid.

Tänasel päeval on üle maailma tegutsemas rohkem kui 250 islami panganduse põhimõtteid järgivat finantsinstitutsiooni. See arv sisaldab endas panku, mis islami panganduse teenuste kõrval pakuvad ka klassikalisi pangandusteenuseid. Riikide hulka, kust võib leida islami pangandusega tegelevaid finantsinstitutsioone, kuuluvad Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg, Holland ja Suurbritannia.

Kliendid, kes soovivad kasutada islami panganduse tooteid ja teenuseid (arvelduskontod, säästuhoiused, kodu soetamise lahendused), ei pea olema moslemid. Islami pangad võivad oma teenuseid pakkuda nii kontorivõrgu, postipanga kui ka elektroonilise panganduse (telefonipanga, internetipanganduse) vahendusel.

Islami panganduse põhiprintsiibiks on intressi (riba) keeld. Vastavalt Islami seadustele (Sharia) on keelatud ka investeeringud alkoholi, sealihasse, hasartmängudesse, pornograafiasse ja sarnastesse ebaseaduslikeks peetavatesse valdkondadesse. Sharia õpetlased kiidavad heaks islami panganduse tooted ja teenused kindlustamaks nende vastavuse islami seadustele.

Suhe kliendi ja panga vahel tugineb riski jagamisel ning finantseeringutest ja investeeringutest saadud tulude jagamine. Tulu tugineb iga konkreetse tehingu pealt teenitud kasumile.

Islami panganduse põhilised alused lisaks intressi ehk riba keelule on:

Ijara

Ijara on liisingu vorm. See sisaldab endas lepingut, millega pank ostab vara ja liisib selle kliendile kindlaksmääratud ajaks kokkulepitud üüriraha eest. Eelnevalt on liisinguperioodi pikkus sarnaselt üürirahaga paika pandud ja kokku lepitud.

Mudaraba

Mudaraba viitab investeerimislepingule kahe osapoole vahel – üheks osapooleks on see, kes paigutab vahendeid ja teiseks osapooleks on see, kes pakub kompetentsi. Lepinguga lepitakse eelnevalt kokku teenitava kasumi jagamine.

Murabaha

Murabaha on leping ostmise ja edasimüügi kohta, mis lubab kliendil teha sisseoste võtmata selleks laenu ja maksmata intressi. Pank ostab kliendile kaubad, müüb need edasi kliendile ning lisab kokkulepitud kasumimarginaali. Seejärel tasub klient kaupade müügihinna osamaksetena soetades laenu maksmata intressi.

Musharaka

Musharaka tähendab partnerlust. See tähendab, et üks osapool paigutab koos teisega kapitali, jagades nii riski kui ka tulu. Erinevus Musharaka lepingute ja klassikalise panganduse vahel seisneb selles, et osapooled võivad kindlaks määrata erinevaid kasumi jagamise suhteid, kuid kaotused peavad olema jaotatud proportsionaalselt investeeritud summadele.

veel :

http://culture.alwatanyh.com/et/اقتصاد-وتنمية-17/مفهوم-البنك-الاسلامي-632/

http://www.arileht.ee/artikkel/371227