Archive for the ‘mõndagi’ Category

autohoolduspuhkus

oleme tuntud autorahvas, kelle jaoks on auto täisväärtuslik pereliige ning inimõiguseks  saada autoga igale poole treppi ja veepiirile. sellest tulenevalt peab olema igal mehel õigus uue auto soetamisel perre authoolduspuhkusele.  üks kuu uue auto soetamise ja kaks kuud pruugitud auto ostu puhul. nii jõuab mees uue pereliikmega harjuda ja lähemalt tutvust teha, temas mõned ööd magada, korralikult poleerida, kasutatud auto puhul likvideerida esimesed vead, paigaldada dvd-magnetoola ja valuveljed, teha kiiremaid otsi ning külastada sõpru, tuttavaid ja sugulasi.

naisteajakirjade teemad poole aasta pärast

kuidas vedeldada kuivanud ripsmetušši ?

kuidas ühest huulepulgast saada kaks ?

kust saab kingadele ja saabastele lasta panna uued tallad ?

trollis sõitja meelespea

lapse valutu üleminek roccal mare koolist magala kooli

monastõrskaja isba ei maitsegi nagu solk

odava šampuse muutmine joodavaks

kuidas aiamuru peendramaaks harida

jne.

riik on otsustanud eraisikute ettevõtluse surmata

sellest aastast peab tasuma kvartalis avansinlist sotsmaksu 4307 krooni, ehk siis 1436 krooni kuus. kasv on olnud hüppeline. suure käibe ja kasumimarginaaliga fied veavad muidugi välja, aga palju on neid, kes vaikselt nokitsevad ja teenivad endale ning perele elatist. nende sissetulekud on tihti väiksemad kui miinimumpalk. ma ei saa aru mida riik sellega saavutada tahab, kas rohkem toimetulekutoetuse saajaid ? riigil isegi raske ja nüüd siis tõmmatakse enda palgalehele, veel inimesi, kes enne ise endaga toime tulid, nüüd aga enam mitte. majanduslangus on muidugi õige aeg väikeettevõtluse hävitamiseks. eesti on isegi madala ettevõtluse tasemega riik, kui likvideerida see vähenegi huvi, siis ma ei näe küll mingisugust võimalust kuidas eesti majandus peaks uuesti kasvule pöörama. sitt maitse on valitsuse käitumisest küll suus.

kui palgatöö saab elu sisuks

vaatasin üks päev saadet 60 minutit, seal oli juttu usa linnast, mis on sõltuv suurest tööandjast. nüüd see tööandja koondab iga päev inimesi ja linnal on perse majas. inimesed, kes töötasid enne kõrgetel kohtadel on nõus ka valvuri ametiga. üks kaebas, et peab nüüd ostma vähem asju. inimestel on eluaseme võlad maksmata kuid. üks ettevõtlikum mees tegi homa hobist sissetulekuallika. paljud olid õnnetud, et peavad lahkuma kollektiivist, kus kaua oldud ja inimestega lähedasteks saadud. aga minu arvates hullem on see, et inimesed mõtlevad palgatöö ja rahamajanduse keskselt. kas tõesti ei osata mõelda enam muudest alternatiividest, või kardetakse muutusi nii hirmsalt. kui inimesed on seal kaua koos töötanud ja nad tunnevad ning usaldavad üksteist, siis on ju lihtne midagi koos ettevõtta. kindlasti on seal linna ümber hulga kasutamata põllumaad, mis ei sobi intensiivpõllunduseks, pannes rahad kokku saab selle välja osta, või pikaks ajaks rentida. peale ehitada looduslikest materjalidest majad(koos ehitades tuleb maja hind väga madal), külvata maha köögi-ja teravili ning soetada loomakari. ülejäänud toidu saab linnas tuttavatele maha müüa(kindlasti toetavad nad omasid ja eelsitavad puhast toitu), sealt saab väikese sularaha vajaduse tarbeks raha. selliseid lahendusi on veel hulga, mina kirjutasin nii nagu ise teeksin. palgatöö keskne inimene on nõrk,  kaotades töö, võib kaotada ta tasakaalu ja keerata oma elu tuksi. kui, aga vaadata laiemalt, siis elu pakub alati alternatiive, eriti lihtne on neid teostada juhul, kui saad tegutseda koos usaldusväärsete inimestega.

teistmoodi tee võimalus

vasakpoolsed ja parempoolsed on ristanud sarved. parempoolsed turufundamentalistid ütlevad, et majanduskriisi põhjus on turupiirangute, reguleeringutes ja riigi liigses domineerimises, ohje tuleb veel lõdvemaks lasta. vasakpoolsed süüdistavad parempoolseid majanduse põhja laskmises, liiga väheses turukontrollis ja liiga õhukeses riigis. selline lööming käib üle maailma. kus peitub tõde ? kaldun arvama, et mitte kummalgi pool, ega mitte isegi keskel. äkki peitub lahendus hoopis väljaspool parem-vasak skaalat ? oleme liialt kinni vanades dogmades ja mõttemallides, üritame majandust rööpasse tagasi seada vanade teooriate abil, mingi aja pärast võib see isegi õnnestuda, aga mis edasi ? läheb asi sama rada pidi edasi, kuni ükskord ressursisein vastu tuleb. mis siis saab, kui paneme vastas suunas minema ? loobume silme ees olevatest mudelitest ja nägemustest, mis takistavad näha asja laiemalt. vägisi hakkab mulle tunduma, et majanduskriis on ühe suurema jama ainult üks sümptomitest.

iseenda jaoks olen leidnud võimaluse väikese hobitalu pidamises ja väikese sularaha vajaduse rahuldamiseks väikeettevõtjana tegutsemises. järjest enam suureneb oma kasvatatud toidu osakaal, maja kütmine ja toidu tegemine on ühendatud, küttepuud teen ise. selline elustiil võimaldab elada väikese sularahatarbega ning sõltumatult tööandjatest, pankadest, naftafirmadest, majandusolukorrast jne.

mullidest ja tulekahju kustutamisest bensiiniga

majandusmull tekkis olukorras, kus raha muutus kättesaadavaks inimestele, kes ei osanud sellega midagi peale hakata. nüüd siis antakse neile riikide poolt veel raha lisaks, tundub tulekahju kustutamine bensiiniga.

mõtteid mässust

mässe ikka toimub, hetkel kreekas möllavad noored. aga miks tekivad sellised spontaansed mürglid? tavaliselt tekivad need rahulolematusest. tööinimesed hakkavad  mässama siis, kui elutingimused  muutuvad massidele väljakannatamatuks. eriti tõenäoliseks muutuvad mässud, siis kui rahulolu on kestnud kaua ja hakkab inimesi tüütama. kreekas sai mäss alguse ühe nooruki segastel asjaoludel tapmisest politse poolt. politsei on ennegi inimesi tapnud, aga mäsuks läheb harva. siin oli antud lugu sädemeks püssirohutünnis. millega siis pole noored rahul, minu arvates ei ole nad rahul perspektiiviga mida vanemad ja ühiskond neile pakuvad, üksluist tööd hommikust õhtuni, tuima tarbimist, eluaegset laenuorjus,t nädalalõpu veetmist kuskil meelelahutusasutuses jne. kõik see tundub nende jaoks hirmutav. nii tekivad varjatud pinged ühiskonna ja rahulolematute vahel, mis lahvatavad vägivallaks. see pakub noortele alternatiivi keskklass igavale ja mandunud elule. kuna tegemist on lõunamaalastega siis on konfliktid kerged tulema.

kui lugeda eesti internetikommentaare, siis enamus mõistavad sellise tegevuse hukka. eestlase ideaaliks on töö ja eraomandus, elus sisuks on töö, elumõtteks on töö, enese väljenduseks on töö ja auto. filosoofia on tihedalt seotud tööga. sellise mõttelaadiga, ei saagi me teistmoodi reageerida. paljud kommentaarid, lähtuvadki töö keskselt , et noored tuleb saata tööle, kul nad siis terveks saavad, mis küll nende töötavad vanemad mõtlevad jne. aga tuima töö vastu need noored ju mässavadki. ka unustavad armsad kommentaatorid, et võimalus nendel vabalt sõna võtta ilma karistust kartmata, on ka mässu tulemus, nimelt suure prantsuse revolutsiooni.

mina vägivallatsemist ei poolda, ehk olen ma sellest välja kasvanud. sain oma noorukiea mässumeele suunata eesti vabaduse taastamisele. samas ei mõista ma kreeka noorukeid hukka, kuna mõistan nende hirme ja püüdlusi vabaneda mandumist pakkuvast tulevikust.

sa oled oma töökoht

töö on eestlase eneseväljendus vahend number üks, teiseks  raha. meie vanasõnad räägivad tööst ja muinasjutud varandustest. kui eestlane on töötu, siis tunneb ta ennast alaväärsena, see on tema jaoks hullem olukord, kui raha puudumine. ühiskondki aksepteerib ainult inimesi kes töötavad ja mida tähtsamal ametipostil seda parem. eestlane on töömurdja selle sõna otseses mõttes, rahulolu tööga mõõdetakse enamjaolt palgaga suurusega.  vähe on neid kes tõeliselt oma tööd naudivad, ega pea palga suurust kõige olulisemaks. jäädes töötuks tormab eestlane kohe uut tööd otsima ja muretseb kas ikka leiab piisavalt kiiresti midagi, ei naudita sülle sadanud puhkuse võimalust. teisalt aga suruvad peale endale võetud suured püsikulud ja laenud. kui kohtad tuttavat, keda pole ammu näinud ja ta tunneb huvi, millega tegeled, siis on vastus tavaliselt oma töö kirjeldusega ja samaga vastab ka tuttav. kust selline asi on tulnud ? kas see on lutherlik töömoraal ?  või elades võõrvõimu all, ei olnud meil ennast millegi muuga väljendada, sest põllul pidi rügama. tundub, et töö kui protsess ei olegi meile oluline, sest teeme palju tühja tööd, kuidas meie tööviljakus muidu nii madal on, oluline on väline külg, töö nimetus. nii jäävadki protsessid läbimõtlemata. nii unistabki enamus eestlasi pensionipõlvest, see on aeg millal ühiskond lubab olla ilma tööd tegemata. aga olles ennast ogaraks töödanud, kulub pensionäri elu haigeks olemisele, arstide vahel jooksmisele ja ravimitööstuse nuumamisele. teine rahvas kes kasutavad tööd eneseväljendusena on ameerika ühendriiklased. nende puhkused on kõige lühemad ja töönadalad pikemad. vaadates uudiseid ja dok saateid keerleb ikka kõik töö ümber ja sellest tuleneva staatuse ümber. hiinlased teevad palju tööd, sitta tööd, aga mul on tunne, et nad suudavad vaba aega paremini nautida kui meie. oskavad laiselda.

sa oled oma töökoht ? hakka parem elama. ega töö jänes ei ole, et eest ära jookseb. laiskus on mehe iga.