kohalik majandus

majandus,skp-see midagi suurt, keerulist hoomamatut-arusaamatut. nii vist arvab enamik inimesi, võib nõustuda, ega globaalsest majandusest ei saa aru mitte keegi, isegi majandusteadlased mitte. aga kui me lammutame, selle suure tükkideks, siis võime juba üht-teist mõista. viime perspektiivi kohaliku tasemele, vaatame perekonda, kogukonda, küla, valda, linna, maakonda. kahjuks nende tasandilt majandusest ei räägita ja siin peituvad paljude probleemide ja võimaluste juured. samad tendentsid, mis kehtivad suure majanduse puhul, kehtivad ka kohalikus majanduses. mis meil siis peamine probleem on, lekke, nii eesti, kui väiksemad üksused lekivad, lekivad raha ja inimesi. küladest, valdadest, väikelinnadest alguse saanud raha ja inimeste väljavool on jõudnud riigi tasemele. kui ei ole raha, ega inimesi jääb elu seisma ja sureb välja. paljud räägivad, et väljaränne ei ole probleem, et on ennegi eestist välja rännatud, eelkõige venemaale päälinna, või kaugemale põldu harima. aga varasema väljarändega on mitu olulist erinevust-põhjust ja üks neist on raha massiline välja voolamine, seda eelmistel kordadel ei olnud, lahkusid ainult inimesed, kes ei leidnud koha peal piisavalt rakendust, oli ju maa juba ära jaotatud, ning põllundus oli sell ajalpeamine tegevusala. püüan edasistes kirjatükkides arutleda kohaliku majanduse üle.

ettevõtlus ja rahva kestma jäämine

lugenud hulga antropoloogide uurimusi ja järeldusi, sain selgeks, et rahvaste kestma jäämise on enamjaolt määranud ära kaubanduse omaks võtmine ja ettevõtlikkus. surusid ju  slaavlastest kaupmehed ugrilasedki oma territooriumilt koomale. arvestades eestlaste ettevõtjate alla 4% osakaalu rahvastikust, on tulemus enamvähem selge. nii, et rahvuslane, ei ole mitte see, kes vehib sini-must-valge lipuga, kirub venelasi, euroopa liitu ning sotsialismi, vaid see kes võtab riski ja rajab oma ettevõtte. viva la revolution, viva la empresario

ma tean, et ma midagi ei tea

meil olevat majanduskriis, või hoopis võlakriis ei saagi nigu enam aru. majandus on inimese elus tehtud kõige tähtsamaks, seda eksponeeritakse, sellest räägitakse rohkem, kui millestki muust ja nii me näemagi kõike ainult läbi majanduse. aga, kui ronida kõrgemale ? või tõmmata pilti laiemaks, kas siis ei ole tegemist mingi laiema ja sügavama nähtusega ? inimese kriisiga ? äkki on sellega seletatav, miks majanduskriis ei taha järele anda. tundub, et probleemid majanduses on ainult sümptomid ja tegeledes sümtomitega ei ravi me haigust ennast. üks kõik mida võlakriisiga ette, ei võeta asi läheb ainult hullemaks, inimesed muutuvad pinge all üha agressiivsemaks, kurjemaks. majandus on muutunud inimeste jaoks liiga raskeks, liiga palju infot, liiga palju ja kiireid muutusi. valitsejad, kriisiga võitlejad teevad näo, nagu nad saaksid asjast aru ja teaksid mida teevad, kahtlane. äkki tuleks tunnistada, et teada on ainult see, et midagi ei ole teada. inimmõistus on liiga väike selle jaoks, et hoomata kogu protsesside ulatust, seoseid jne. üritatakse sirgeks vedada sauruse krussi tõmbunud persekarva, kuigi sügeleb sauruse tagumik.

jalaga tagumikku ja tööturule

käimas on haridusreform. reformist kumab läbi üks mõõde, rahaline optimeerimine. riigieekarvelisel kohal tuleb õppida pea täis koormusel, muidu esitatakse arve. ühesõnaga jätkub meie vana haridusüsteemi totaalne rakendamine, ehk keskpärastamine. kõiki võetakse ühe mõõdupuuga, ei arvestata inimeste erinevate võimete ja tempodega. mõnel läheb avanemiseks ja arusaamiseks rohkem aega, kui teistel, mõni lihtsalt saab aru, aga vajab pikemat seedimist. paljud ülikooli astunud noored ei teagi, mida nad veel täpselt tahavad, andke neile aega atra seada.  kahjuks aga kehtestatakse kõigile ühesugune tempo. kokku pannakse sprinterid, kesk-ja pikamaajooksjad. nii me kaotame suures optimeerimise tuhinas hulga talente ning valdavaks saab veelgi rohkem keskpärasus. vorbime kiiresti toote tööturule, toote, mis meenutab pigem masstoodangut, kui kooslust heast inseneri-, disaineri-, vaimutööst.

vaba kartul

muiste oli kartul lihtsalt kartul, sõnnik veeti põllule, pandi kartul maha ja sügisel võti üles ja pandi keldrisse. täna on kartulis kartul vähemuses, enamuses on koormised, intressid, inflatsioon, kasum, maksud jne jne. kasvatades aga kartulit  ise on kartul jälle kartul, vaba finantskoormistest ja kahtlastest mürkidest.

tao, kulg, või tee

eesti keeli on ilmunud neli daodejing tõlget. kaks neist kadund linnart mälli ja jaan kaplinski omad tõlgitud otse hiina keelest. teised kaks, üks neis äsja ilmunud tõnn sarve tõlge tõlgitud muude keelte kaudu, neljanda tõlkiat enam ei mäleta. mäll ja sarv on läinud tao mõiste tõlkimse libedale teele, ainult kaplinski on jätnud tao tõlkimata. kahtlemata on mälli daodejingi tõlge akadeemiliselt kõige korrektsem, kuid tao tõlkimine kulgemiseks-kuluks tundub olevat tao olemuse mittemõistmine. kulg on tao üks väljendusvorm, aga mitte tao ise. tõnn sarve tõlge on kaunis lõdva ja tema on tao tõlkinud teeks, mis on väga levinud, ka hiina taolaste seas. kui kulg on tao toimimise väljendus, siis tee olemise väljendus. õigem tundub siiski kaplinski lähenemine, kus tao on ikka tao ja jääb iga ühe enda mõistmiseks. kaplinski tõlge on vast tabanud kõige täpsemalt daodejing olemust, selle arhailist mõtet ja joont. kui aga on ikkagi kiustus taod tõlkida, siis võiks kõige lähem selleks olla elu. elu, mitte bioloogilises mõistes, vaid elu laiemalt, ühesõnaga lihtsalt elu. ka elu võib pidada tao väljenduseks, on see siiski laiem mõiste, kui kulg ja tee.  inimese jägedest võib palju väja lugeda, aga tema olemust tabada kas saame ?

qi ja suur pauk

huvitav, kas qi ongi see sama energia mille võnkumise illusiooni kavantmehaanika mateeriaks peab ? kas suur pauk  pani qi võnkuma sagedusel, mis tekitas mateeria illusiooni. tundub, et muistsete tarkade ja müstikute teooriatel on tõepõhi all. ei olnud neil tänapäevast tehnoloogiat asjaga tegelemiseks, kas kasutasid nad lihtsalt elu jälgimist, või mõnda ainet, mis nende teadvuse vähe nihkesse viis, võimaldades maailma vähe teise nurga alt vaadata-tunnetada.

millest alustada ?

nagu ütleb hiina vanasõna tuhande kilomeetrine teekond algab esimesest sammust, ei pea kohe kolima tallu elama , võib alustada olemas olevast väikesest maalapist. paljudel on olemas maja ümber 1000m2, või enam krunt, suvila, maakodu jne. kui see puudub võib ka tuttava taluniku käest üürida väikese maatüki, või osta maad, enne kui see välismaalastele maha müüakse. väike maalapil võib kasvatada uskumatus koguses toitu, oma maja ümber oleval krundil on võimalik kasvatada kogu vaja minev köögivili, lisaks pidada kanu jne. muru sisse peenarde rajamine on lihtne, väheneb vajadus muru niita ning õigeid lahendusi kasutades ei pea ka peenardele palju aega kulutama, samal ajal saab hoopis võrkkiiges lesida ja toiduhindade ning intressid peale mõtlemata kuulata, kuidas maalappil tulud kasvavad . see on juba suur samm vabaduse poole. siin on ühe usa pere, kes kasvatab kogu vaja mineva toidu oma eeslinna maja väikesel krundil, koduleht http://urbanhomestead.org/

suurpuhastus ja paradigma muutus

enamus vanu postitusi lendas prügikasti, jäid ägedamad, olemuslikud ja need, mis on mingit viisi seotud paradigma muutusega. edaspidi keskendun agraarühiskonnale, ehk siis primitiivsele väikepõllundusele, mida täiustatud kaasaegsete teadmistega ning, mis annab elus suure hulga vabadusi. kutsun seda agraaranarhhiaks. ei ole vaja möllata tänaval, ega sõimata valitsust ja poliitikuid, kiruda kalleid toiduhindu ning kõrgeid makse, hoopis soetada tükk maavalla pinnast(enne, kui see välismaalastele maha parseldatakse), ning kooskõlas looduse viljeleda primitiivset põllundust.  ei hakka ma siin andma näpunäiteid külviks, ega lõikuseks, vaid kirjutan eelistest ja ohtudest.

tehnoloogia ei säästa aega

räägitakse, et laiskus on see, mis paneb inimese igasugu asju välja mõtlema, et oma elu korgemaks teha. tundub täiesti vale olevat. täna me töötame rohkem, sebime ringi rohkem, kulutame aega rohkem oma eluasemele, kui tegi seda ürginimene. mida, siis see tehnoloogi areng teinud on ? ümbritsenud meid hunniku asjadega. teiseks inimene leiutas püssi, et kergemini saaklooma tabada(tgelt küll, vist et teist inimest tabada), mis juhtus edasi ? inimene selle asemel, et lasta kerge vaevaga loom ja säästetud aja nii sama pikutades mööda saata, hakkas hoopis rohkem loomi laskma. leiutas sae, et saaks kergemini kütte-ja ehituspuud ning säästetud aja pikutada, oh ei hoopis hakkas rohkem puid langetama. ja nii, ei olegi meil jätkuvalt aega pikutada ja sõpradega mõnusasti suhelda, vaid peame tehnoloogia abil tööd rabama, sest nälga ei tohi teda jätta.