monopolide soe embus

monopolid on teinud meie elu mugavaks ja kalliks. me sõltume neist nagu titt tissist. küte, elekter, vesi, gaas, prügivedu, arvuti tarkvara,  ka toiduainete kaubandus ning pangandus meenutab tasapisi monopoli. olen sõltuv ühest, elektrienergiast ja siin annab ka hea tahtmise juures midagi, ette võtta.

mis on normaalne ?

normaalne on ikka see, mis keegi normaalseks peab. ka  ühiskonna enamus võib kehtestada normaalsuse standardi ja seda suruda vähemusele peale, või siis jälle vastupidi. pole olemas mingit universaalset normaalsust. see mis hetkel on  normaalne sõltub hetke moes olevast ideoloogiast(religioonist), teadmiste ulatsuses, silmaringist jne.

loobumise vägi

loobuda, või võidelda ? võtta, või jätta ? mina valin loobumise ja jätmise, vähemalt, mis puudutab tarbimist, krediiti, palgatööd, rahasõltuvust jne. loobun, jätan asjad omale koju tassimata, mõne kalli trendika hilbu poodi riidepuule, või mõne kilomeetri autoga sõitmata. loobumine on pehme tee, see toimib vaikselt, aeglaselt ja tõhusalt. võitlus on aktiivne tee, millegi lahendamiseks, kuid see tekitab paljudes trotsi ja vastutöötamist. kas visiata mõne  tarbimisasutuse aknad sisse või loobuda seal käimisest ? mina valin viimase, eiran ja jätan. loobudes jääb endale rohkem energiat ja aega. vahel läheb vaja võitlust enesekaitseks, kui enam midagi muud ei aita, kui ellujäämine on ohus. tabada ära millal tuleb jätta ja millal võidelda on elamisekunst, tao tee, toimimise vägi.

armasta ligimest nagu iseennast

üks vana juudi lugu räägib piiblist: armasta ligimest nagu iseennast, ülejäänud on kommentaar. mida teevad homode vastased kristlased armastavad iseennast, “väljavalituid”  ja oma usku ning kasutavad relvana piiblit. otsivad piiblist tsitaate, et homodele ära teha, jeesus nimetas seda kirjatundmiseks ja ei teinud sellega mingit tegemist. kas jeesus käis toorarullid kaenlas ja otsis sealt õigustusi,  või kasutas kirjakohti relvadena? ei, tema armastas inimesi nii nagu nad olid, sest nad olid kõik tema õed ja vennad. tema läks inimeste sekka, oli nendega üks, nende heas ja halvas ning kutsus neid meeleparandusele, oli eeskujuks iseendaga. jutustatakse eetikast ja moraalist aga tallatakse jalge alla kõige olulisem, armastus teise inimese vasu olenemata tema patususest. selline topeltmoraal ei ärata usaldust.  minul on ligimese armastusega probleeme, aga ma ei pretendeeri ühiskonna moraalivalvuriks.

raha ja vabadus

oleme kuulnud ja ka ise mõelnud, et kui saaks palju raha küll siis oleks vabadus. saaksime teha mida tahame ja elada kus tahame. esmapilgul paistabki nii olevat. aga vastuolu on selles, et raha on  suurim sõltuvus. kui sul on panga arvel kopsakas summa siis sa sõltudki sellest, kujundades oma eluviisi selle järgi. kui aga puudub suurem summa pangaarvel, siis on sõltuvus rahast eriti nähtav, sõltud töökohast, pankadest, turuhindades, pensionist jne. igaljuhul on sõltuvus rahast. nii siis tegeliku vabaduse tagab eluviis, mis sõltub võimalikult vähe rahast. päris ilma rahata on keeruline, aga vähesemaga saab hakkama küll.

raamatusoovitus: maailmatants

kirjutatud elisabet sahtourise poolt. uued ning taasavastatud vaatenurgad evolutsioonile. mina sain siit palju uusi teadmisi, vanadele kinnitust ja ka uusi seoseid.

oma piiratuses ja ülbuses on inimene ikka arvanud, et rakud on loodud tema jaoks, on tema ehituskivid, aga tegelikult on rakud loonud inimese, kui mingi ajutise vormi, lihtsalt iseenda eluspüsimiseks. rakk ei ole mingi ajudeta amööb, vaid väga nutikas tegelane.

darwin pidas evolutsiooni tõukejõuks armutut konkurentsi, kuid tegelikult järgneb konkurentsile alati koostöö, inimene on rakkude keerulise koostöö hea näide. rakud on moodustanud riigi- inimese ja pannud seda juhtima aju-valitsuse. nii, et riik pole mingi hälbimine, pigem on eksitud riikide toimemehhanismides.

maailmatants oleks vajalik koolihariduse osana.

olla või omada ?

inspireeritud erich frommi raamatust: „omada või olla“.

tahe omada on vaevanud lääne kultuuri kaua, nüüd on seda omaks võtmas ka ida kultuur, kuid selle uues vormis. kunagi oluline omamime, omand pidi olema igikestev, edasi antav isalt pojale, täna on oluline omastamine. ei ole oluline asja kestvus, sest rahulduse saab hoopis omastamise protsessist, lisaks peab omastatav olema vingem, kui teistel. rikas konkureerib teise rikkaga ning vaene teise vaesega, igaüks oma võimaluste piires. tung omandile tingib vajaduse teha rohkem tööd, sest ainult tööd tehes on võimalik suurendada omastamis protsesside ja omandi hulka ja suurust. omand ja omandamine on alati piiratud ning piiratusele suunduv. olejad rahulduvad olemuse ja olemisega. kuna nende vajadus midagi omastada on väike, siis saavad nad nürida töö tegemise asemel olla ja luua.

kellest me sõltume

• heaolu-tööjõuturust
• rahaasjad-pankadest
• toit-põllumehest, tootjast ja kaupmehest
• haridus-valitsusest
• vabaaeg-televiisorist ja seltskonnaajakirjadest

mis siis meist endast sõltub ?

jõudeelu

ilmas on kõige kasulikum tegevus  jõudeelu. ei ole frustreerivamat, nüristavamat, manduvamat, depressiivsemat, ajusid suretavamat, tervist ruineerivamat tegevust, kui töö. kaunemad asjad on loodud ikka jõudeelu hetkedel, perega ja sõpradega veedetud aeg, kunst, luule jne. tööga kurnatakse maad, saastatakse loodust, tekitatakse mürke, valmistatakse tuumarelvi, kilet, hummereid, ülikondi ja muud rämpsu. ah kas ei ole mitte mõnus veeta sõpradega aega, nii palju kui süda ihkab, tormamata tööle, või tööle mõtlemata, veeta päevi raamatukogudes, metsas, mere ääres, peenramaal, maja ehitades,  perega, armukesega, luuletades, joonistades, meisterdades, lugedes, pilvi vaadates, õlut libistades, teed juues jne. võrratu!

kellele on kasulik globaalne vabaturg ?

ikka hargmaistele suurkorporatsioonidele. ostjale mitte, kuigi alguses võib nii tunduda, kuna koduturule sisenevad suurfirmad löövad hinnad alla, kuid olles alla neelanud või välja tõrjunud kohalikud, tõusevad hinnad ja halveneb kvaliteet. paradoks on see, et vabaturg soodustab monopolide teket. eelistan kohalikke väiketootjaid ja pikemas perspektiivis olen võidus.