kohalik majandus-perekond

perekonda, või leibkonda võib lugeda kõige väiksemaks majandusüksuseks ja nii on ta ka ajalooliselt olnud, e eelkõige majandusliit ellu jäämiseks. pereliikmed tegutsevad eluks vajalike toodete-teenuste hankimise nimel. muiste kütiti loomi ja püüti kala, hiljem kasvatati ise toitu ning materiale riiete tegemiseks ja peavarju ehitamiseks. siin peab veel mainima, et perekond ei ole olnud alati mees-naine liit, mis on küllalt hiline nähtus, vaid hoopis paindlikum üksus, näiteks mitu põlve koos elavad naised ja nende lapsed. tänapäeval hangitakse hüvesid eelkõige raha vahendusel, pereliikmed tegelevad ettevõtlusega, või käivad palgatööl, saavad rahapalka ning vahetavad raha vajalike toodete-teenuste vastu. rahakeskne mõtlemine on viinud illusioonini, et ainult raha eest saabki eluks vajalikku, et kõige tähtsam on omada raha. kõige olulisem on siiski eluks vajalik ise, kui keskenduda sellele, siis läheb pilt avaramaks ja tekib alternatiiv. on ju võimalik osa toidust ise kasvatada, või küttematerjal metsast tuua. mitmekesine hüvede hankimine loob turvalisema elu, raha on iseenesest väga ebastabiilne nähtus ja ega tingimused toidu kasvatamiseks iga aasta ideaalsed ei ole. miks, siis ainult rahale panustamine hea ei ole ? sest  rahast on tehtud omaette kaup, millel on hind ja see kõigub, ehk lisades süsteemi ühe muutuja. teete tunni tööd ja see maksab kott kartuleid, nüüd aga muutub raha hind ja te saate sama palju töö eest ainult pool kotti kartuleid, vahel võib juhtuda, et ka poolteist. teiseks aitab osaline hüvede ise loomine hoida defitsiitset raha perekonnas, ega lekita seda ülemäära välja. nagu ma sissejuhatavas postituses kirjutasin, lekivad meil kõik üksused, ka perekonnad. ka perekonnad lagunevad majanduslikel põhjustel ning luuakse uusi suhteid majanduslikult toime tulevamate meeste-naistega. see on loomulik protsess, mille vältimiseks peaks vaatama perekondaka, kui majandulikku liitu ning tugevdama ja mitmekesistama eluks vajaliku hankimise viise.

No comments yet

Lisa kommentaar