kohalik majandus: linna ja maa koostöö

et elu maal ei hääbuks on vaja maa ja linna tihedat koostööd ja seda nii üksikisiku, perekonna, küla-asumi, valla-linnaosa ja maakonna-linna tasemel. maal on siiski peamine võimalus elatist teenida toitu kasvatada ja töödelda. siin on suhteliselt väikeste kuludega võimalik alustada, siin ma pean silmas muidugi väiketootmist. probleemiks on ainult toodete müük. väiketootjale on kaubanduskettide tingimused orjastavad ja ebasoodsad. jäävad üle ainult väikepoed, turud-laadad ja otsemüük. need kaks viimast vajavad veel tootjalt lisaaega. siin saavadki linnainimesed ulatada abikäe, organiseerides asutustes, elupaikades toidukohtumisi, kus grupp tegelasi tellib talumeestelt otse toidu, talumees tuleb kindlal ajal kokkulepitud kohta ja annab tellijatele tellimused üle. nii saavad linlased värske, nimega toidu soodsalt kätte ning talumees väiksemate müügi-ja ajakuluga tegutseda, keskendudes rohkem toidu tootmisele. nii liigub raha ilma vahendajateta otse maale. on hea teda, et ka eestis järjest rohkem tekivad sellised ühendused. maailmas on palju erinevaid otse tootjalt tarbiale süsteeme. näiteks kogukonna poolt toetatud maaviljelus, kus ostjad ainult ei osale oma rahaga, vaid ka teevad taluniku juures tööd, saades selle eest vastu odavamalt tooteid. näiteks võib luua lambakoperatiiv, kus linlane rahastab kevadel lambatalle(de) ostu, talumees kasvatab need suvel üles, ka linlane käib aeg-ajalt abis ning sügisel, või talvel tehakse lammas ühiselt lihaks, see juures lamba hinnast arvestatakse maha soetamiskulud ja panus kasvatamisele. vene ajal nimetati seda sefluseks, sest paha tihti oli see ainuke võimalus saada värsket ja korraliku toitu. koperatiivi saab suurendada üksikisikult-perekoinnalt, asutustele ja asumitele, kus näiteks asumi huvitatud inimesed võtavad suuremal hulgal loomi, või külvavad taimi. koostöövõimalusi on väga palju ning et elu maal ja väiketootmine välja ei sureks tuleb neid võimalusi aktiivselt rakendada, sest valitsus sellega ei tegele ja ei peakski, kui me ise tegutseme, külastame vähem välismaised supermarketeid, rohkem turge, laatu ja organiseerime toidukohtumisi. ka talumeestel ei tasu oodata, millal linnast kaubale järele tullakse, vaid osaleda aktiivselt toiduringide-koperatiivide loomisel. nii liiguks raha oma loomuliku rada pidi, ega peaks organiseerima maapiirkondade abistamist ebaefektiivsete ja kalliste toetustega. ja ohtu, et raha liigselt linnast maale hakkab voolama ei ole, sest suurem osa liigub sellest nii kui nii tagasi, sest linnades toodetakse rohkem vajalikke kaupu.

kohalik majandus-perekond

perekonda, või leibkonda võib lugeda kõige väiksemaks majandusüksuseks ja nii on ta ka ajalooliselt olnud, e eelkõige majandusliit ellu jäämiseks. pereliikmed tegutsevad eluks vajalike toodete-teenuste hankimise nimel. muiste kütiti loomi ja püüti kala, hiljem kasvatati ise toitu ning materiale riiete tegemiseks ja peavarju ehitamiseks. siin peab veel mainima, et perekond ei ole olnud alati mees-naine liit, mis on küllalt hiline nähtus, vaid hoopis paindlikum üksus, näiteks mitu põlve koos elavad naised ja nende lapsed. tänapäeval hangitakse hüvesid eelkõige raha vahendusel, pereliikmed tegelevad ettevõtlusega, või käivad palgatööl, saavad rahapalka ning vahetavad raha vajalike toodete-teenuste vastu. rahakeskne mõtlemine on viinud illusioonini, et ainult raha eest saabki eluks vajalikku, et kõige tähtsam on omada raha. kõige olulisem on siiski eluks vajalik ise, kui keskenduda sellele, siis läheb pilt avaramaks ja tekib alternatiiv. on ju võimalik osa toidust ise kasvatada, või küttematerjal metsast tuua. mitmekesine hüvede hankimine loob turvalisema elu, raha on iseenesest väga ebastabiilne nähtus ja ega tingimused toidu kasvatamiseks iga aasta ideaalsed ei ole. miks, siis ainult rahale panustamine hea ei ole ? sest  rahast on tehtud omaette kaup, millel on hind ja see kõigub, ehk lisades süsteemi ühe muutuja. teete tunni tööd ja see maksab kott kartuleid, nüüd aga muutub raha hind ja te saate sama palju töö eest ainult pool kotti kartuleid, vahel võib juhtuda, et ka poolteist. teiseks aitab osaline hüvede ise loomine hoida defitsiitset raha perekonnas, ega lekita seda ülemäära välja. nagu ma sissejuhatavas postituses kirjutasin, lekivad meil kõik üksused, ka perekonnad. ka perekonnad lagunevad majanduslikel põhjustel ning luuakse uusi suhteid majanduslikult toime tulevamate meeste-naistega. see on loomulik protsess, mille vältimiseks peaks vaatama perekondaka, kui majandulikku liitu ning tugevdama ja mitmekesistama eluks vajaliku hankimise viise.

kohalik majandus

majandus,skp-see midagi suurt, keerulist hoomamatut-arusaamatut. nii vist arvab enamik inimesi, võib nõustuda, ega globaalsest majandusest ei saa aru mitte keegi, isegi majandusteadlased mitte. aga kui me lammutame, selle suure tükkideks, siis võime juba üht-teist mõista. viime perspektiivi kohaliku tasemele, vaatame perekonda, kogukonda, küla, valda, linna, maakonda. kahjuks nende tasandilt majandusest ei räägita ja siin peituvad paljude probleemide ja võimaluste juured. samad tendentsid, mis kehtivad suure majanduse puhul, kehtivad ka kohalikus majanduses. mis meil siis peamine probleem on, lekke, nii eesti, kui väiksemad üksused lekivad, lekivad raha ja inimesi. küladest, valdadest, väikelinnadest alguse saanud raha ja inimeste väljavool on jõudnud riigi tasemele. kui ei ole raha, ega inimesi jääb elu seisma ja sureb välja. paljud räägivad, et väljaränne ei ole probleem, et on ennegi eestist välja rännatud, eelkõige venemaale päälinna, või kaugemale põldu harima. aga varasema väljarändega on mitu olulist erinevust-põhjust ja üks neist on raha massiline välja voolamine, seda eelmistel kordadel ei olnud, lahkusid ainult inimesed, kes ei leidnud koha peal piisavalt rakendust, oli ju maa juba ära jaotatud, ning põllundus oli sell ajalpeamine tegevusala. püüan edasistes kirjatükkides arutleda kohaliku majanduse üle.