kohalik majandus: linna ja maa koostöö

et elu maal ei hääbuks on vaja maa ja linna tihedat koostööd ja seda nii üksikisiku, perekonna, küla-asumi, valla-linnaosa ja maakonna-linna tasemel. maal on siiski peamine võimalus elatist teenida toitu kasvatada ja töödelda. siin on suhteliselt väikeste kuludega võimalik alustada, siin ma pean silmas muidugi väiketootmist. probleemiks on ainult toodete müük. väiketootjale on kaubanduskettide tingimused orjastavad ja ebasoodsad. jäävad üle ainult väikepoed, turud-laadad ja otsemüük. need kaks viimast vajavad veel tootjalt lisaaega. siin saavadki linnainimesed ulatada abikäe, organiseerides asutustes, elupaikades toidukohtumisi, kus grupp tegelasi tellib talumeestelt otse toidu, talumees tuleb kindlal ajal kokkulepitud kohta ja annab tellijatele tellimused üle. nii saavad linlased värske, nimega toidu soodsalt kätte ning talumees väiksemate müügi-ja ajakuluga tegutseda, keskendudes rohkem toidu tootmisele. nii liigub raha ilma vahendajateta otse maale. on hea teda, et ka eestis järjest rohkem tekivad sellised ühendused. maailmas on palju erinevaid otse tootjalt tarbiale süsteeme. näiteks kogukonna poolt toetatud maaviljelus, kus ostjad ainult ei osale oma rahaga, vaid ka teevad taluniku juures tööd, saades selle eest vastu odavamalt tooteid. näiteks võib luua lambakoperatiiv, kus linlane rahastab kevadel lambatalle(de) ostu, talumees kasvatab need suvel üles, ka linlane käib aeg-ajalt abis ning sügisel, või talvel tehakse lammas ühiselt lihaks, see juures lamba hinnast arvestatakse maha soetamiskulud ja panus kasvatamisele. vene ajal nimetati seda sefluseks, sest paha tihti oli see ainuke võimalus saada värsket ja korraliku toitu. koperatiivi saab suurendada üksikisikult-perekoinnalt, asutustele ja asumitele, kus näiteks asumi huvitatud inimesed võtavad suuremal hulgal loomi, või külvavad taimi. koostöövõimalusi on väga palju ning et elu maal ja väiketootmine välja ei sureks tuleb neid võimalusi aktiivselt rakendada, sest valitsus sellega ei tegele ja ei peakski, kui me ise tegutseme, külastame vähem välismaised supermarketeid, rohkem turge, laatu ja organiseerime toidukohtumisi. ka talumeestel ei tasu oodata, millal linnast kaubale järele tullakse, vaid osaleda aktiivselt toiduringide-koperatiivide loomisel. nii liiguks raha oma loomuliku rada pidi, ega peaks organiseerima maapiirkondade abistamist ebaefektiivsete ja kalliste toetustega. ja ohtu, et raha liigselt linnast maale hakkab voolama ei ole, sest suurem osa liigub sellest nii kui nii tagasi, sest linnades toodetakse rohkem vajalikke kaupu.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: